Veel kulda

Panin eile õhtul telefoni äratuse kenasti 7.30-le, et siis 8.30 olla kokkulepitud parkimisplatsil, et minna kohaliku loduskaitseseltsi osakonnaga Järvselga. Mingil hetkel avasin silmad ja tundsin, et midagi on valesti... vaatasin seinakella, see oli midagi poole üheksa ümber. Vaatasin juba tekkivas ärevuses mobiilikella - 8.29! Kargasin üles, kiskusin juba eile õhtul valmis pandud riideid kiiruga selga ja samal ajal püüdsin helistada sõidu korraldajale, et ma olen tulemas, kui nad 5 minutit oodata jaksavad. Haarasin laualt õnneks samamoodi varem komplekteeritud võileivad ning kusagilt juhtus kätte poolik lahtunud pooleliitrine coca-cola. Võeh. Et ma ka kohe ei taibanud see solki valada ja kaevuvesi asemele valada. Hüppasin autosse ja sõitsin kilomeetri kaugusele parklasse (ma ikka tavaliselt nii lühikesi otsi ei sõida, aga...), mind oli oodatud, jõudsin bussile. Telefon, vana rõip, oli jäänud kogemata tööpäevadele äratama, ma oleks oma äratuse homme hommikul alles kätte saanud.

Fotoka unustasin maha.

Järvselja jahilossi juures võttis meid sappa Heino Kasesalu, nägime-kuulsime nii mõndagi põnevat. Sai näpitud selle ja tolle puu okkaid, võrseid, lehti... Palju sealt meelde jäi, on muidugi iseasi. Üks puu võitis küll otsekohe mu südame, ma olen nüüd armunud jälle :D

Tõin sellelt puult kaasa ühe tagasihoidliku 30cm-se lehekese. Kasesalu ütles, et see olla tamm. Lossis valasin joogiks kõlbmatu pruuni löga kraanist alla ja asendasin sealse veega. Mul on nüüd lisaks puulehele ka hindamatut eluvett, Järvselja vett!

Edasi läksime Agali arboreetumisse. Olek läks järjest helgemaks, mälu järjest nõrgemaks :D Sinna tahan kindlasti tagasi.

Siis piilusime ürgmetsakvartalit ning sealt edasi sai mindud taimeaeda. Seal ju kena katusealune (kusagil oli ju vaja viisakalt pajukit võtta) ning lahke perenaine, kes pisikese etteteatamise peale kohale tuli ja meile oma valdusi näitas. Uues uhkes metsakasvuhoones oleks tahtnud rohkem ringi luusida, aga ega ei lastud - perenaine pani vihmuti tööle ja see ajas meid nagu rehaga sealt välja. Nalja kui palju. Mõõdukas niiskus teadagi paneb kasvama. Pikkusse ma vaevalt et enam kasvan, aga laiusse nagu hästi ei tahaks enam, nii et seekord jäin kastmata. Siis lehvitasin veel Kaie nina ees oma imeilusat lehte ja sain teada, et täpsemalt on see kähar tamm. Ooh! Ma saan seda lehte vist nüüd pikalt padja all hoidma :D

Edasi sai külastatud Riiupalu 200-aastast männikut ja sealt edasi meie jämedaimat remmelgat Rasinal. Ja juba algas kodutee. Eestimaa on imeilus!

Tulin koju, selle aja peale oli pilvetekk juba hõredamaks kulunud, ei tahtnud küll kuidagi tuppa jääda. Helistasin sõbrannale ja tirisin ta õue, tegime veel väikse tiiru Tamsa ja Laguja kõrgematel küngastel.

 Pimeda saabudes olime juba Illi järve ääres termosest teed joomas ja õunakooki söömas. Nahkhiired lendasid ja piiksusid. Mida ilusamat võiks ühelt sügispäevalt tahta? Puhas kuld.

Lähipäevil saab Randu viidud pink ja reedel saab olema selle avamine. Mats Traat saab Rannu mõisaparki oma pingi. Ja ühtlasi saab ta kuu aja pärast 80-aastaseks. Kirjanikuhärra on lubanud ka pingi avamisele tulla, jään põnevusega kohtumist ootama. Aga pilte ma pingist enne avamist ei luba, see ei oleks ilus :)