Mis ma ütlesin, kevad!

Linnud lõugavad, õhk on tiine ja kass närib õunapuuoksi. Mis see muud olla saab, kui kevad. Lumikellukestest ma ei räägigi.

Aeg

Ajal on kalduvus hirmsasti kihutada. Pea ometi hoogu...!

Vibratsioonid

Vaatamata ähvardustele (paar cm lund) ei ole talv tagasi. Kevad on. Elu võtab uusi noote ja rütme. Kas just täpselt selliseid, nagu ülalpoololev lugu, aga jah, midagi sinnapoole.

Üht-teist oleks kirjutada küll, aga mis hetkel ma selle tehtud saan... eks näis. Mõni asi on rääkimiseks pisut toores ka, ikka alles käärib veel.

Lilled pildil on passionid. Needsamad, mille nimi laulu pealkirjas on.

Meenutagem, et passion ei ole ainult taime nimi, vaid tähistab inglise keeles ka kirge, sõna ise pärineb ladina keelest (kannatus)*. Kirg. Jah. Ja kevad. Mis on mõnes mõttes üks ja seesama.

*Eks teadjamad täiendavad, kui vajalikuks peavad.

Täna saabus kevad.

Kiili tiivalöök

Olen kunagi väga armastanud magus-valusaid kõlapilte, nostalgiat, nukrust, mis annab muusikale teistsuguse sügavuse. Olen põletanud oma kurbust sedasorti muusikat kuulates, saanud selle läbi kergemaks ja rõõmsamaks tagasi.

Siis äkki muster muutus, nukker muusika ei aidanud enam kurbust kulutada, vaid hakkas seda süvendama, muutudes lausa ängistavaks. Viimase mõne aasta jooksul olen oma vaimse tervise huvides püüdnud hoiduda melanhoolsetest kõladest, põgenenud nende eest ummisjalu, kartes kurbusse lõplikult ja päästmatult uppuda...

Eile meenus Sergio Altamura oma maagiliste kõladega ja riskisin seda lugu üle hulga aja jälle kuulata.

Jah, puudutab, sügavalt, ikka, aga uppumise tunnet enam pole. Ju siis olen tõesti tervemaks saanud. 

Miks inimestele meeldib muusika, mis hinge kriibib? Miks kuulatakse Alenderit? Miks Metro Luminali? Miks vene ballaade? See teeb ju haiget? Eks igaühel ole isemoodi. Minu jaoks tähistavad sellised meeleolud ja kõlad täitumata unistusi, igavest igatsust, millel pole iialgi ette nähtud teostuda, mis põhimõtteliselt ainult unistusteks jäävadki. Sügavale südamepõhja. Ja see pagana Altamura* oma kiili-looga, kõlade ja tiivalöökidega kisub need tunded, mida ma olen põhjalikult enda sügavustesse matnud, jälle pinnale. Loob pildi hetkest, mis ehk kunagi oli ja mis iial enam ei kordu või - hetkest, mida ma iial püüdma ei küüni, võimalusest, mis juba eos on määratud jäämagi ainult unenäoks... Kiili tiivalöök.

Mis on see, mis paneb vanu memmesid pisarsilmil kuulama mõnd noorusaegset kurba armastuslaulu, ikka ja jälle? 

Ma tahaksin saada aru, kas kurbusel ja nostalgial on ka mingi funktsioon, kas seda on millekski vaja. Milleks muidu need magus-valusad kriipivad hetked?

Vaieldamatult on sellisel muusikal ja meeleolul oma jõud, päris suur jõud ehk isegi vägi taga. Kui miski on väekas, ei tohi seda ära põlata või maha salata. Sellega tuleb siis arukalt ümber käia. 

Veel üks väärt lugu (eriti heaks läheb kolmanda minuti pealt):

Mulle meenutavad need meeleolud ja kõlapildid kõige rohkem armumisi, nooreaja kogenematuid ja vanema aja raskemaid... Illustratsiooniks Rajaton.

Miks nimetatakse armumist ilusaks tundeks? Jah, mõnikord võib see väga ilus olla, aga ei pruugi ju. Vahetevahel on armumine nagu nüri noaga soolikate välja laskmine. Ise, endal, elusast peast. 

Üks lugu 12-keelsel kitarril, pühendustega Kaarnale:

Kaarnale soovitan ka teisi tema lugusid kuulata, tal on 12-keelsele neid mitu.

Täna öösel nägin unes, et Ta andis mulle oma särgi selga, käskis kanda, see pidi mind kaitsma. Kas see kaitseb mind ka ärkvel olles? Kas see aitab ära hoida hingevalu? Kas see hoiab õnnetu armastuse eest, peletab kurbust ja ängi?
Teiseks nägin unes, et võtsin põllul käsitsi kartulikooguga kartuleid. Põld oli kahtlemata väga viljakas.

*Ja tema põsed on lohkus täpselt nagu...

Hetkel on kõige rohkem kahju usaldusest, mis tasahilju järjest hõredamaks ja viledamaks kulub. Praegu saan aru, kui usaldav ma olen olnud, nagu laps. Ja kurb, et niiviisi täiskasvanuks saan. Mis see täiskasvanu elu ikka nii väga väärt on - konnasilmad ja kumminaalmaksud...