Karsumm!

Esimene ujumine tehtud. Viimastel aastatel olen ikka üsna vara vette saanud (aprilli viimased või mai esimesed päevad), aga selle aasta soe ja varane kevad kiskus juba eile, 20.aprillil Elva jõe kuumadesse voogudesse hullama. See on rekord.

Lugu ise oli nii, et mulle pakuti võimalust osaleda kanuumatkal. Otsisin endale kaaslase (Mari) ja - jõele! Kanuu oli - nagu Mari tabavalt kirjeldas - külmkapp, mis on meie kitsa ja käänulise jõe jaoks liiga pikk ja raskesti manööverdatav. Ja mul on jalgrattasõidust loll komme ennast kurvis kallutada (mis selles ebakindlas kanuu-kapis ei ole kõige targem mõte). Esialgu saime üsna kenasti hakkama, otsisime mööda luha jõge taga ja mõni kord saime isegi pihta. Üks kanuu seltskonnast käis ümber juba esimesel veerandil. Sahmisime edasi, saabusime Elva linna piiridesse, jõgi ei lainetanud enam järvelaadselt vaid hakkas tasapisi ühte kiirevoolulisse sängi koonduma. Möödusime mitmest sillast, küll alt, küll kõrvalt. Kõige lahkem sild oli raudteesilla kõrval olev jalakäijate sild, see, mis Peedu kergliiklusteed kannab, teate küll. See oli tihedate sammaste otsa pandud ja me panime ühele sambale otsa, paat läks risti, jõgi ründas küljelt - jaaa - erakordselt aeglaselt mööduvate sekundite jooksul  - kummuli! Hurraaa! Kõigepealt võttis külmašokk hinge kinni, mul oli terve sekund tunne, et olen vee all. Siis jõudis kohale, et ma ei pea pinnale rabelema, mul on ju vest seljas. Kummikud olid number suured ja kadusid jalast. Rabelesime kaldale, naersime nagu loomad, instruktor kutsus meile raudtee ülesõidukohale auto järgi (küll me olime targad, et oma vettkartvaid vidinaid matkale kaasa ei võtnud!). Mina kiitsin, et küll on hea, mul kaks paari sokke jalas. Mispärast, küsis kutt. No siis on pehmem astuda, autoni on oma paarsada meetrit. Instruktor jätkas jõematka, meie paterdasime kohtumispaigale, auto tuli, vedas meid lasketiiru, kus meid ootas köetud saun...

Kevad on käes.






Siin me suplesimegi. Pilt on pärit killuvabrikust.