Õmmelusmassin

http://www.naehmaschine-antik.de/de-g-n-mignon.html

Grimme, Natalis & Co - Mignon

Selline kaunis antiikne masin on mul kodus. Noh, olgu, kuldsetest kaunistustest pole enam jälgegi, kõik on ühtlaselt must. Aga mis tahtagi masinast, mis on õmmelnud hulga aastaid suurele perele riideid peenemast siidkleidist kasukani. Selle kohta, et ta on tuhandeid kilomeetreid Siberisse ja tagasi reisinud ja seal aidanud külanaistele kleidiõmblemisega vanaemal elu sees hoida, on ta imeliselt hästi säilinud. Põhimõtteliselt praegugi töökorras, pisut puhastada ja õlitada...

Igasuguseid lugusid tuleb meelde. Esimena see, kuidas isa poisikesena oli teinud väikse aurumasina ja siis tulnud hea mõte - rihm peale, õmblusmasina rattale ja aurumasin käima! "Väntu es näe" nagu isa ütles. Siis oli vanaema tuppa astunud, karjatanud: "Tuu om sul veel lahkmada!" ja poiss oli kõva väljateenitud keretäie saanud. Õmblusmasin jäi ellu. Tubli loomake :) Tänapäevaste kapriissete plastmassitükkidega ei anna kuidagi võrrelda.

Milliseid teid ja radu pidi see masin vanaema kätte sattus, ei oska öelda. Küllap on see kellegi käest 1920-ndatel või -30-ndate alguses pruugituna ostetud, sest masina oletatav sünniaeg on vanaema sünniajast 30 aastat eespool.

Püüan lähiajal ka oma õmblusmasinast pilti teha - see laenupilt siin on liiga klants.

Puhkus

Kujutage ette, ma olen saanud terve nädala jooksul kõik ööd kodus omas voodis magada! Ahh, milline õndsus! Ühtlasi olen loobunud kõigist kohustuslikest jõulusaginatest, millest vähegi on võimalik ja kudunud, lugenud, söönud ning maganud. Nii hea! Ma ei mäleta, millal viimati selline puhkus oli - kindlasti rohkem kui aasta tagasi. Mõned kohustuslikud käigud ikka olid - jõululaupäeval töölt tulles käisin ikka surnuaiast läbi ja süütasin mitmesse kohta küünlaid. Imeilus on surnuaed jõuluõhtul ja vana-aasta õhtul. Ainus aeg, kui surnuaed ei ole kõle, kui seal suurt ei nuteta vaid meenutatakse rõõmuga eelkäijaid.

Täna see õndsus lõpeb, olen tööl ja ööd ka siin ning hommikul maadlen jälle ööbijatele pudrukeetmise ja munapraadimisega. Niipaljukest seda rahu siis oligi... Jälle leian ennast mitme tegevuse vahel lõhki tõmbamas ja kui siis vaikne hetk tuleb, ei tule enam meeldegi, et laual on pool tassi kohvi ammu jahtunud ja et nüüd oleks paras aeg pissile minna...

Vahel ikka on vaikseid hetki, lühemaid, pikemaid. Võtaks raamatu kätte või veel parem - kudumise - aga ei julge. Ülemus on majas. Võib suvalisel hetkel oma kabinetist välja astuda ja siis ei kõlba mitte kududa. Kui just parasjagu mõnda klienti leti ees või telefoni otsas pole või mõne arve trükkimist pooleli, tuleb töötegemist kohe agaralt imiteerima hakata - sahtlitest midagi otsima, kaustasid lappama...

Aga homme hommikul lähen koju. Lähen koju ja magan, mõnuga ja pikalt. See üks päev tööl ei tohi rikkuda mu jõulupuhkust! Natuke on rikkunud mu perspektiive kaunile aastavahetusele auto, mis ei taha sugugi ilusti käia. Enne uut aastat ei võta keegi seda remontida. Kuidas ma Kudzu juurde saan? No sinna ikka saan. Hakkan pool päeva varem kõikvõimalike bussidega minema ja. Aga kuidas ma tagasi saan? Ma pean ju järgmisel hommikul kell 11 tööl olema! Kah puhkus või asi, aasta esimesel päeval tööle... Aga noh, riigipüha, tunnitasu kahekordne, mis seal ikka, elame üle.

Mis siis veel... Usaldusest olen mõtisklenud. Sellest, kuidas kass tükib hommikupoole ööd kaissu ja jääbki nohinal magama ja see usaldus - magada inimesega ühe teki all, usaldada oma väike magav keha suurele inimesekolakale otse kõrvale - võtab tummaks. Ja sellest, kuidas inimeste vahel usaldus tekib ja siis mõnikord kaob... Miks? Kuhu? Habras ja hinnaline.

---

Absoluutne tüdimus on tööst. Üleval saalis käib mingi juubel, tümakas "pärlipüüdjate" ja "valgete roosidega" vibreerib läbi lae otse minuni. Ülemus nägi küll lõpuks töölt koju minna, nii et ma sain oma kudumistöö ette võtta, aga nii kahju on mõttetult raisatud/tõmmeldud päevast. Ma oleksin palju parema meelega kodus külitanud ilma igasuguste "valgete roosideta", lihtsalt kudumise ja raamatute seltsis ning aeg-ajalt laste ja kassiga suhelnud. Peale selle selgus täna (ema nuias postkontorist ootamatult minu nimele tulnud tähitud kirja välja), et kunagi siin blogis lühidalt mainitud allkiri, mille oleksin pidanud 12 aastat tagasi andmata jätma, ähvardab jätkuvalt. Võõrad võlad, oma lollus. Vana aasta lõpp ja uue aasta algus paistavad tulevat paljutõotavad. Igatahes, kui asi tõeliselt hapuks peaks minema, pole mult midagi võtta. Kinnisvara mul pole, auto on samas väärtuses igivana jalgrattaga, tehnikagi on vana ja - rahalises mõttes väärtusetu. Lapsed on. Kass on. Vanaema vanad fotoalbumid on. Saag on ka, aga selle, kui olulise elatise teenimise vahendi peidan ära. Ja vana-vanatädi kuldripatsi ning vanaemalt päritud 135 aastat vana õmblusmasina samamoodi - nende emotsionaalne väärtus on rahalisest tohutult suurem. Nii nagu vanaisa tehtud laua, kapi ja kaks tooli - neid saab kätte ainult üle minu laiba, mida ma teile ei kingi. Noh, töökoht on ka, aga kui pangaarve peaks arestitama, siis pole ju töökohal ka sellisel viisil mõtet. Eks ma siis hakkan kusagil mustalt tööle, et ikka söögiraha saaks. Perspektiiv, nagu näete, on helge.

Usaldus on väga hinnaline kallisvara, seda ei tohiks seda rumala peaga iga ettejuhtuva jopski peale raisata. Minu viga.

Enne kirjutasin siin ähmase sissejuhatuse sellest, kuidas usaldus lähisuhetes on alguses, senikaua, kuni saadakse nii lähedasteks, et seesama "oma", kellele on nii palju räägitud, hing laiali, sellesama läheduse tõttu muutub inimeseks, kes saab kõige rohkem haiget teha. Ja tõmbutaksegi endasse, elatakse koos nagu kaks võõrast. Seda usaldust, mis algul on olnud, on väga raske taastada, mõnikord võimatu. Rääkisin emotsionaalsest usaldusest, millel esmapilgul ei ole ühegi allkirjaga ega võlaga mingit seost. Ja need seosed ei jää tekkimata...

Andke andeks, ma saan aru, mida ma öelda tahan, aga laused tulevad mingid monstrumid. Väljendada ma ennast ka enam ei oska... Ma tean küll, see on sellepärast, mis sealt ülevalt korruselt mu ajusid pehmendab. "Hei, Lola, uskuda ei suuda ma..." No ei suuda enam...

Miks, põrgu päralt, pean ma maksma mõne üksiku puhkepäeva eest "valgete roosidega"?! Millega ma selle küll ära olen teeninud? Elu on karm, aga ebaõiglane.

Ja mina, parandamatu optimist, olen ikka ja jälle valmis uskuma, usaldama ja armastama. Ja lootusetu pessimistina kardan pidevalt, et mu usaldus saab petetud, et soojad suhted on ühel hetkel vältimatult kõledad ja kalgid. Neist kahest viimasest lausest võib leida kõigi mu rõõmude ja murede, õnnestumiste ja läbikukkumiste põhjused. Nii lihtne see ongi.



Ja siia sappa üks filmisoovitus. Piisavalt jabur film. Nõrganärvilistel vaadata kellegi seltsis. Viidik kui filmifriik, lehvitan!

Kingitus

Täna hommik üllatas absoluutselt ootamatu kingitusega. Juba öösel oli aimata, et hommik tuleb teistmoodi. Kui järele mõelda, siis oli üllatust aimata juba eelmisel päeval. Nimelt passis kass ahju ja ukse vahelist põrandanurka pool päeva järjest kasvava huviga. Öörahu ajal tõsteti majas kõvasti mööblit ümber, aga ma ei lasknud ennast segada ja magasin ikka kõigest jõust edasi. Samas meenus kolleegi jutt sellest, kuidas ta oli sõbranna sünnipäeval käinud, mingis puhkemajas saunatamas ja sealsamas ka ööd veetnud ja hiired olid nende elu õige kibedaks teinud - mürgeldanud inimeste magamise ajal nagu tiigrid ja hammustanud kolleegi varbast ja tema sõbrannat sõrmest. Noh, mind vähemalt ei hammustatud. Ärkasin hommikul üles, ajasin kiiruga villaseid sokke jalga ja imestasin, mis keeristorm on majast üle käinud - triikimislaud uppi, sokid mööda maja laiali... Ja midagi oli soki sees. Pehme. Soe. See oli poolelus hiir, kes oli sinna kassi eest peitu saanud! Viskasin hiire kõige kassiga õue, kus mõrtsukatöö lõpule viidi. Kass sai tuppa ja pai, kangestunud hiirelaip aga lendas võssa. Sihukest kingitust ei saa iga päev :) Jutiga hiir. Kartulihiir, nagu isa ütles.

Maailmalõpp möödus minust Taevaskojas, seisime Mariga ja lastega Suure Taevaskoja müüri vastas ja laulsime päeva veeremise laulu. Need sõnad ja see viis:


Taevaskojas oli meie aeg. Ei ühtki võõrast, hoolimata krõbekülmast ilmast soe-soe tunne. Talv sai väärikalt vastu võetud.

Peale pöördehetke tavaellu tagasi tulles üllatas uue maailma algus mind erakordselt jäleda masendushooga. Mis õnneks ei kestnud kaua.

Piparkoogid. Ilusad.



Siin on aga mõned piparkoogid neile, kes siia järjekindlalt satuvad otsinguga "piparkoogid", "ilusad piparkoogid" ja "ilusamad piparkoogid". Ausalt, ma oskan veel ilusamaid teha, kui on aega ja jaksu. Need siin on tehtud Hillele (aitäh, et ka minu jaoks foto tegid!). Piparkookide kaunistamises on mulle tekkinud meie majja konkurent - Lagle nimelt. Praegu olen mina temast veel ees - mul on rohkem kogemust ja rohkem mustreid mälus ja käe sees, aga küll ta must varsti mööda läheb... Mille üle on mul ainult hea meel.

Tänasel jõululaupäeval olen sunnitud tööl olema, aga õnneks lubatakse mind juba kella 6-st koju. Plaan näeb ette, et ema kütab mu ahju ja viskab õe käest saadud metsseakäntsaka küpsema ja tuleb siis lastega mulle vastu. Kohtumispaik on surnuaed.

Homme algab maausuliste järgi uus aasta. Aasta numbriga 10226. Head vana aasta lõppu!

Lõpp. Või siiski mitte?

Täitsa lõpp, ülemus ei näe ka koju minna! Peale tööd vaja veel suusatada, siis jõusaali minna... Kuidas ma niiviisi rahulikult kududa saan, kui ta iga hetk nurga tagant võib välja hüpata? Ahistamine.

Teine teema, mis pisut nõutuks teeb, on ülemuse elukaaslane (või naine või kuidas teda nüüd õige nimetada olekski). Tuleb siia, marsib otse mehe kabinetti ja ei vaevu teregi ütlema. Siblib mu letist mööda edasi-tagasi suuski määrima jms, püüab kõigest hingest käituda, nagu siin ei oleks leti taga kedagi. Nagu siin ei oleks seda lettigi. Mitte üht korda pole tere öelnud. Imelik hakkab juba. Iga suvaline mats, kes wc-ssegi läheb, ütleb tere, aga näe, temal ei kõlba tervitada. Kas see on siis nii ületamatult raske?

Homme on seesamunegi... lõpp noh... sügise lõpp! Homme on pööripäev, talv algab, on käesoleva aastaringi kõige lühem päev ja pikem öö. Sügis on sel aastal küll eriti lumine ja külm olnud, vähemalt lõpuosa. Loodetavasti tuleb vähemalt kevad sellevõrra varem. No loota ju ikka võib?

Oot, midagi pidi veel lõppema...? Muidugi, minu järjekordne tööpäev lõpeb homme hommikul! Selle tarbeks on mul juba varakult varutud küünlaid, tikke, soola, kartuleid, makarone, konserve, küttepuid ja kõige uhkem olen selle üle, et mu varudesse kuulub puhta veega kaev õues! Nii võib mida iganes üle elada, olgu siis lõpp või mitte. Natuke piparkooke on ka varutud.

Mõni lõpp on juba saabunud - näiteks veerandi lõpp Elva koolis. Lastel juba tunnistused käes ja homme vaba päev.

Iga lõpp on millegi algus. Tööpäeva lõpp on vabade päevade algus. Sügise lõpp on talve algus. Ajastu lõpp on uue ajastu algus. Mõnikord ei saa täpselt arugi, et juba lõppes ja et uus on käes. Ma arvan, et selle maailmalõpuga on sama lugu - näiteks tuhat aastat tagasi elanud inimese silmale oleks praegune maailm küll täiesti tundmatu ja uus - vana on vahepealse tuhande aasta jooksul sujuvalt väga ära lõppenud. Nagu Herakleitos on öelnud: ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Ja Gabriel neiule tarkade sõnadega filosoofiliselt külge lõi: Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.

Nii et lõpp. Või siiski mitte?

Raketina

Eile oli töö juures väike jõuluistumine. Minu poolt oli atraktsiooniks ennustamine - piparkookidega nimelt. Eelmisel õhtul sai piparkoogid võimalikult tähenduslikult ära kaunistatud ja siin sai iga nägu võtta pimesi 3 kooki. Teistest ma suurt rääkida ei taha - egoist olen - ikka endast, ikka. Mulle jäi teiste valikutest järgi kümmekond piparkooki, mille hulgast saatus otsustas mulle anda risttee, jäljed ja raketi. Nii et jõuan saabuval aastal ristteele, ja kuna antud valikud (paremal pannakse hobune nahka ja ise jään ellu, vasakul jäetakse hobune ellu ja ennast pistetakse pintslisse ja otse... kes pagan seda teab...) mulle ei sobi, siis panen otse raketina kõrgustesse, nii et suitsevad saapajäljed sinnasamasse ristteele minust maha jäävad. Ja natuke kärsahaisu muidugi kah. Nüüd te siis teate. Ootamatuid valikuid ja nende läbi sündiv tähelend ootavad mind ees.

Vastused lugejate küsimustele

"Mida varuda maailmalõpuks"? Kõige õigem on antud hetkel varuda kartuleid, küttepuid ja vett. Isiklik kaev on veel parem. Villaseid sokke võiks ka olla. Kui maailmalõpp peaks ka tulema (mida iganes see siis ka ei tähenda), siis pole neist loomulikult kasu. Varud on ennekõike vajalikud selleks, kui maailm selles talves ikka edasi kestab. Ja ma ütlen - seda ta teeb! Olgu siis elektriga või ilma (elekter käib meil ka ilma maailmalõputa ära nagu ise tahab). Küünlaid võib ka varuda - jõulud ja aastavahetus pole enam kaugel. Ja piparkooke, hapukapsast, sealiha (ikka pekisemat), verivorste, leiba... Loomulikult rohkem! Liha rohkem ja kapsast rohkem ja kõike rohkem.

"Lapse unemaailm"- on minu lühikese elukogemuse järgi sama rikas, kui täiskasvanulgi. Tuleta oma unenägusid meelde.

---

Vahemärkuse korras lisan juurde, et olen nüüd peale pikka töövahetust enam-vähem taastunud. Ellu jäin. Ärge järele tehke.

Lõpule lähedal

Elus olen. Väga pole vigagi. Järelikult suudan ka maailmalõpu üle elada, kui piisavalt provianti on varutud.

Mida siis...?
Kududa eriti ei jõudnud. Lugeda ka mitte. Arvutis passida jõudsin natuke rohkem, aga osad asjad on ikka tegemata. Arved said siiski makstud. Magada sain ka natuke.
Töö poole pealt... ...nagu ikka - mõned suusapaarid laenutatud, mõned suusapaarid määrida lastud, mõnedkümned tassitäied kohvi ja teed müüdud, šokolaadi, küpsist ja krõpsu ka, 37 naist saunatatud ja mõned isikud dušitatud. Lõppematule hulgale kõikvõimalikele küsimustele vastatud. Ülemuse käsu peale suusalaenutuse hind lakke tõstetud, uued hinnakirjad välja trükitud ja neid häbenetud, sest iga saabaski mõistab, et uus hind on üle mõistuse kõrge.
Aga seda, kas ma tahan siin edasi töötada või mitte, selgeks ei saanudki. Sihuke tuimus tuli peale - ma ei ole nende 48 tunni jooksul kordagi siit majast välja saanud - et nii peened filosoofilised mõtisklused käivad üle jõu.

Varsti tatsan koju magama.

Kolmveerand

Hetkel on tunne, et sellest mõttetust maratonist ei ole enam suurt midagi alles jäänud - mis see 12 tundi ikka on? Suurem sagin on möödas (et mitte öelda - haudvaikne on). Koon vesti, 250 silma ja ringvardad, juba neljas rida läheb, tumehall alpaka. Raamatu lugemiseks ei suuda piisavalt pikalt keskenduda.

Ei jõua ära tänada oma ema, kes mulle siia sooja süüa tõi ja Karli, kes juhuslikult läbi astus ja veerand tundi söögipausi andis. Muidu oli kogu aeg nii, et niipea, kui kahvli kätte võtsin, astus keegi uksest sisse ja otse mu leti juurde... Rõõm väikestest asjadest. Kui veel koju oma teki alla ka saaks...

Vaim on kummaliselt nüri ja tuhm. Muidu pole väga vigagi.

---

Vaatasin statistikast järgi, jälle on siit mõndagi otsitud:
"Seks alasti toas" - no selle kohta ei oska eriti muud öelda, kui et lase käia! Üldiselt õnnestub akt paremini, kui vähemalt mõned riideesemed on eemaldatud. Ja - nagu vana inimese (antud juhul minu) kogemus ütleb - riided ei ole hädavajalikud. Isegi tekk ei ole hädavajalik. Ja ööpimedus ei ole kohustuslik element. Kõik on võimalik.Tegudele!

"Kuldne suvi liblikas" - selle otsimiseks on pisut vale aeg. Või on tegu mõne nostalgitsejaga, kes läinud kuldset suve taga nutab ja uut igatseb? Katsu senikaua lumeliblikatest rõõmu tunda, kuni jälle suvi tuleb - ega ta tulemata jää!

"Heeringas kurguvalu vastu" - ei oska kommenteerida. Võibolla Morgie oskab. Mäletan, et olen siin kirjeldanud ühe töökaaslase kurguravi vana sokiga, mis rõngana nädalakeseks kaela ümber seoti - sokiotsad olid omavahel teibiga ühendatud. Väidetavasti aitas.

3/5 ja 2/3 vahel

Põhimõtteliselt võib öelda, et tööpäev on läbi. Võibolla mõni kohvi- või teejooja, pissilkäija, aga suur mass on koos viimase valgusega siit läinud. Vaevalt, et enam suusalaenutajaid tuleb. Ülemused kah majast kadunud ja koristajagi valmistub kojuminekuks. Jään mina üksi ja paar ööbijat. Kellele tuleb hommikul süüa teha. Üldse ei taha. Ega ma mingi kokk pole.

Vaja raamat kotist välja otsida. Vanahärra George R.R. Martin on järjekordse tellise välja lasknud, mis siinmail pooleks on saetud ja kohalikku keelde ümber pandud. Inglisekeelne variant on juba läbi näritud (aitäh, Kudzu!), eks nüüd siis saab viimaseid ähmaseks jäänud veriseid üksikasju täpsustada.

Lõngakera ja vardadki on kaasas, emale on lubatud vest kududa, ehk saan proovilapi tehtud.

Meeleolu on stabiliseerunud, ju vist ei sobi mulle lihtsalt hommikud. Seda on ka hea teada - iga hommik, ka kõige jõledam, saab ükskord otsa. Küllap on oma osa ka lõbusal Juulal (koristajal), kes tänase 3. advendi puhul tööle vaarikanapsu tõi ja me ühel vaiksel ennelõunasel hetkel siin kolmekesi - Juula, kütja ja mina - seda maitsesime. Õige ta on, et heas seltskonnas võib isegi alkoholil mingi ähmane mõte olla. Tööjoodikud :) Vähemalt täna oli sellel täitsa mõte - sain enesetunde paremaks. Uskumatu. Muidu ma alkoholi eriti ei salli.

Aga homme tuleb jälle hommik. Eks näis, mis siis saab. Juba jõudsin ette mõelda, et võibolla on ikkagi hea see pikk vahetus - saan pikalt ja põhjalikult läbi mõelda ja tunda, mida ma tegelikult tahan ja kas see töö mu tahtmiste hulka ikka kuulub. Kui ei, siis on aeg otsida teisi võimalusi. Tööpäev(ad), mis on nagu reis kuhugi ära. Teatavasti võivad reisil teinekord head mõtted ja äratundmised tulla. Aga ei pruugi.

Poolel teel

Ega see ikka hea mõte ei olnud. Juhe hakkab kokku jooksma. Olgugi, et majas on enam-vähem 8 tundi vaikust olnud, olen fuajees diivanil silma kenasti looja saanud ja puha. Kurat võtaks, terve ööpäev veel.... Kui ma siit ükskord koju pääsen, läheb normaalse oleku taastamiseks vist üle mõistuse kaua aega. Või eks näis. Kas ma üldse enam kunagi normaalseks saan, mida iganes see mõiste siis ka ei tähendaks.

See on mingi veider fenomen - miks on tööl ja kodus magamine nii erineva mõjuga? Miks ma peale tööl tukastamist olen peaaegu sama väsinud kui enne, miks hakkab mõistus kaduma, tuju läheb erakordselt halvaks ja kere hakkab külmetama? Ma ei mõista. Söömisega on ka kummalised lood - ma ei saa peale töö-ööpäeva enam aru, kas mu kõht on tühi või mitte. Mõnikord on täiesti arutu nälg, teinekord taban päev hiljem, et ma pole söönud muud, kui ühe võileiva - väsimusest on kerge iiveldus ja isutus olnud.

Loodetavasti läheb päeva peale paremaks. Mis mul üle jääb, kui ennast kokku korjata ja hea nägu pähe teha.

---

Siia lõppu võiks masendava meeleolu hajutamiseks midagi lisada. Näiteks vastuseid lugejate küsimustele.

"Tahan olla alasti "- no kes keelab, ole lahkesti! Otsi selleks sobiv koht ja lase käia! Mingi süsteemi järgi (ma ei tea täpselt, sest kuulsin seda sõbrannalt) kuulub inimese vajaduste hulka ka alastiolek. Peale neid esmaseid - söök, soe, turvalisus jne. Kui need on täidetud, avaldab keha oma soovi riietest natukenegi puhata. Võid alustada saunas ja duši all - need on täiesti legaalsed alastioleku kohad.

"Alasti rand" - selle jaoks ei ole hetkel sobivat ilma. Soovitan oodata suve. Kui just ei ole talisupleja.

"Märjad jalad" - soovitan põhjust otsida kõigepealt saabaste juurest. Üldiselt aitab märgade jalgade vastu kõige paremini jalgade vabastamine märgadest saabastest ja sokkidest, nende kuivaks ja soojaks hõõrumine ja siis kuivad sokid jalga! Ausalt, aitab, ma olen mitu korda proovinud. Saapad võib ka mõnda vähe soojemasse kohta kuivama panna, liigse niiskuse saabaste seest aitab imada saapa sisse pandud ajaleht.

"Meeste keskeakriis" - selle kohta on ühe toreda raamatu kirjutanud keegi keskealine soome mees. Autorit ei mäleta, raamatu pealkirja ka mitte - oli see ehk "Elu parim aeg"? Oli jah. Ja autor, nagu google kinnitas, on Antti Heikkilä. Loetav ka naistele.

"Unitõbi" - ei oska kommenteerida. Narkolepsiast ei tea tuhkagi, tunnen ainult meeleolupõhist väsimust, mis sunnib surnuks magama. Selle vastu aitab nälg ja vajadus kempsus käia. Väikeste laste olemasolu on ka kõva motivaator, nende kõrvalt juba surnuks ei maga. Samas - sesoonne unisus on meie laiuskraadil normaalne. Hiljemalt jaanipäevaks on see üle läinud.

---

Halb mõte oli siia nii pikaks tulla. Hakkasin arvutama - ei saa ma selle eest nii palju juurde, et see närvi- ja tervisekulu kompenseeriks.

Huvitav, kas keegi teab tänast tööseadust? Vanasti oli öötundide tasu suurem - topelt vist. Kas tänapäeval ka mingi ettekirjutus tööaegade tasu suhtes on? See öötöö ajab hulluks. Isegi, kui ei pea midagi väga peent ja täpset tegema, lihtsalt olemasoleminegi on öösiti väsitav. Ma ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama need, kes Enicsis öösiti peenelektroonikat kokku panevad - minu praegune töö on selle kõrval ju lausa nali...

Leidsin seadusejupi üles. Öötöö eest peaks maksma 1,25 kordset tasu. Ja meile on see juba tunnitasu sisse arvestatud, sest me oleme kõik võrdselt nii ööl kui päeval tööl.
Töösaaga jätkub...

Maratoni esimene veeradik

Linnasaun, suusalaenutajad, -määrijad, kohvi- ja teejoojad, kellegi lapse sünnipäev väikses saalis... Tavaline laupäev.

Tagarääkimise olen selleks korraks lõpetanud. Kui see tüüp suudab meie asutuse elus hoida ja selle seisu ka parandada, kandku kasvõi kartulivõtmise riideid ja rääkigu setu-inglise keele segu. Vahet pole. Ja see, kui robustselt ta ennast väljendab, on sel juhul absoluutselt teisejärguline. Ainus, mis ei ole teisejärguline, on see kuidas ta oma töötajatega suhtleb. No ütleme, et arenguruumi on.

Jõul pressib peale. Siiani olin suutnud survele vastu panna, aga täna kostsid esimesed murdumise märgid. Pakid siia, pakid sinna.... Koolipakid on tehtud. Nüüd selgus, et töö juures oli otsustatud teha loosipakid väärtuses 10.-! No ei. Ma jätan pigem siia pidusse tulemata. Mul pole hetkel ühtegi senti sihukeste lolluste jaoks üle. Poisil läks vana juust telefon ka vist lõplikult katki. Ma imestan, et see üldse nii kaua vastu pidas - minu käes oli ta juba ammu surnud, kuidas Kaur sellest veel mingit elu välja pigistas, on mõistatus. Mis tähendab, et kuhugi olematusse eelarvesse tuleb telefoni jaoks rida tekitada.

Öö on ees. Ja siis päev. Ja veel üks öö. Reportaaž jätkub...

Töömaratoni alga!

Vana loll, lootsin et nädalavahetusel ööbijaid ei ole ja võtsin ühe päeva juurde. Ühel töötajal oli veel mõni päev puhkust saada... Nüüd olen siis 48-tunnises vahetuses ja majja tulid loomulikult ööbijad. Õnneks vagurad, nii et öösel ikka tõmblema ei pea. Vähemalt on jaanuaris gramm rohkem palka oodata.

Ülemus tolgendab majas. Sellegipoolest ei ole puhkepausi lootagi. Ei lõunapausi ega midagi muud - tal on tähtsamatki teha kui mulle hetke vaba aega anda... Näiteks segada saab ta mind. Ja närvidele käia. Eksole tore algus ülipikale vahetusele?

Enamasti ma talun slängi üsna hästi, tihti kasutan isegi slängisõnu. Ometi hakkab hullult vastu, kui seltsimees ülemus (võõraste) klientidega nagu vanade sõpradega suusamäärimisest räägib, sinatab, pillab lauseid nagu "kuda lipet tahad, miukest parakat panen?". Õhh. Õudne. Meenub suvest üks esimesi ehmatusi, kui ta hilja õhtul leti taha appi kargas (mingi pidu oli), keegi soovis coca-colat osta ja ta rõõmsalt hüüatas "ah läheb koksi tegemiseks vä?"

Selle tüki pealkiri oleks võinud olla "tagarääkimist alga!".

Jõuan siin nende kahe ööpäeva jooksul kindlasti teile veel midagi kirjutada, joonistada, voolida ja ette tantsida.

Unenägu

Pimedas külmas talves, mis kõlbab ainult unenägude nägemiseks, on vägevad uned eriti teretulnud. Palun, siin on teile üks unenäoline Pohjonen ja Kuoppamäki!

Mille peale meenub üleeilne uni. Mul õnnestus kogemata metsas koopast karu välja ajada. Hirm oli, põgenesin metslooma eest (majja, lifti, uksed enda järel lukku jne), kuni mulle jõudis järele üks pikk ja üsna sümpaatne mees. Kes... peale episoode, mida ma teile ei kirjelda (laske aga oma kujutlusvõimel lennata :) ), osutus olevat siiski karu. Nõudsin, et ta poleks karu- vaid inimkujul, millega olend ka nõus oli. Kirjeldamatud episoodid karu-mehega jätkusid. Mida see kõik peaks tähendama? Et mäed ei ole enam mäed, karud ei ole karud ja inimesed ei ole enam inimesed? Et maailmalõpp ikkagi tuleb? Või ei tule? Või tuleb karu kaisus? Või oli see lihtsalt üks talveunes karu unenägu, mis kogemata mulle juhtus?

Oblomov

Teatris käisin eile. Üle 5 aasta. Teater oli täitsa alles. Üks kallis kaaskondlane andis mulle kohe-kohe hapuks mineva kinkekaardi - ära kasutasin enne hallitamaminekut!

Teatritükk oli "Oblomov". Naljakas ja jube ühekorraga. Hästi mängitud, sidus, voolav, igati tore. Aga tagantjärele on ikka natuke jube ka. Kõigepealt tundsin ära enda - natuke liiga paljudes episoodides... (õnneks siiski mitte kõigis). Kui teatrist välja sain, tekkis veel üks assotsiatsioon - ma olin sihukese "Oblomoviga" abielus! Võeh... Muidu ju heasüdamlik, üldiselt, aga ütlemata laisk ja kohutavalt uuenduste vastu (minu kaasaegses variandis olid uuendused ainult teatud määral vastuvõetavad - nimelt tehnika kujul - autod, arvutid jms), ei taha midagi uut, ei taha midagi õppida, ei taha (ei julge) ninaotsast kaugemale vaadata... Oli ju ometi kunagi aeg, kui me isegi ratastega matkamas käisime ja puha. Ja siis jõudis kätte aeg, kus mina nurun, et lähme lastega jalutama ja tema saadab minuga kaasa hoopis mõne oma sõbra. Ise ei viitsi. Nii ma olengi jalutanud lastega ja Melliga või Oravaga või Pipiga või Pauliga kordades rohkem, kui tolleaegse abikaasaga. Siis ma pidasin seda pisut kummaliseks, aga ei lasknud eriti häirida. Praegu tagasi vaadates on too aeg palju jubedam. Siis ma olingi nagu jaanalind, pigistasin silmad kinni ja uskusin, et kõik on kõige paremas korras...

Ah mis ma ikka. Teisi on ju tore kiruda, vanu asju välja kaevata, aga endale otsa vaadata (kasvõi peeglis, kui muidu ei ulata*) ei taha kuidagi. Ikka õigustada tahaks hoopis.

Kokkuvõttes võiks selle tüki nimi olla ka "Apaatia" või "Depressioon". Kirjeldagu see siis keda iganes. Küllap on igas inimeses killuke Oblomovit, mõnes valdav osa, teises jällegi mikroskoopiline kübe. Minus on seda rohkem, kui mulle endale meeldiks.

*Kui silmad varre otsas oleks nagu krabil, saaks palju nalja :)

Pärandus

Sain üles võetud oma viimase kättesaadud päranduseosa. Siin see on:

Mis ma ütlesin - rikas nagu Kröösus!

Reisumehed

Eile käisime Hallanile Palmsesse siin näitusel olnud kujusid tagasi viimas. Oli jälle üks ilus sõit - eriti ilus oli see, et saime sõita lasketiiru bussiga ja kütuseraha tuli kunstikuu eelarvest linnast. Nii võib vahetevahel reisida küll.

Käisime möödaminnes Rakverest läbi, sealses galeriis on Riho Hüti klaasinäitus, mis võttis põlvist nõrgaks ja silma särama, kel vähegi võimalik - minge vaatama! Pime ruum, klaasigraveeringud ja valgus neis piltides...

Pilt ei ole just parim - ruumis on liiga palju valgust, mis klaasilt tagasi peegeldub, aga natuke aimu saab.

Paar pilti leidsin veel juurde. Fotod kõik netist.
Rakverest ostsin omale uues talvesaapad, päris nahast, kõrge säärega, nööridega, lukkudega... 27.- Siiani on natuke hõre tunne - mul ei ole tegelikult selle jaoks raha. Aga saapaid on hädapärast vaja. Natuke õhukesevõitu on, see-eest number suuremad - villasokiruumi peab ka olema. Ah, mis seal ikka nutta, raha tuleb, raha läheb aga saapad jäävad. Kuni kulumiseni. Siiani olin sunnitud käima kas tossudega (mis ka juba hinge vaaguvad) või õhukeste kontsasaabastega, mis pole ka enam ammu oma esimeses nooruses... Pealegi on see uute saabaste eest ikka imeodav hind.

Võsult lipsasime läbi, merd nägime, kuulsime ja hingasime. Ega seal palju midagi vaadata ei olnud - kogu pilt oli valge- ja hallitriibuline - maa-meri-taevas, aga tunda merekohinat kontides vastu kajamas sai küll ja veel.

Veel nägime mõnda veoautot, mis teeoludega hakkama polnud saanud. Ühe pärast pidime koguni paarikümnekilomeetrise ringi tegema - oli tagajalgupidi kraavis ja täitsa risti teel ees, ei kavatsenudki ennast liigutada. Ja see oli 50m enne Hallani teeotsa!

Jõudsime siis suure ringiga ja kauneid lumiseid metsavaateid nautides Hallani juurde ja täiesti ootamatult võtsime pintslid kätte. Hallanile oli keegi toonud aknapaketi ja palunud sinna midagi maalida. Tagakülg oli maalitud, aga esikülg nägi rohkem soperdise moodi välja, mees ise ei osanud sellega enam midagi edasi teha. Me siis aitasime. Mõnuga. Mari suure pintsliga üldplaani parandades, mina siia-sinna väikse pintsliga pisikesi mustreid lisades. Hallan aga vaatas kõrvalt, imestas ja muheles. Ohh, oli mõnus... :)

Viimase kuuga oli Hallan, sunnik, teinud veel 6 skulptuuri! Ja järjest paremaks lähevad! Kadedus närib. Tahaks ka. Aga... Ikka on mõni aga. Küll on vaja tööl olla, küll peale tööd väsinud, siis veel teha kõike seda, mida kunagi kellelegi lubatud on (ja neid asju ei ole mitte vähe, mis võlas on). Olen endale lubanud, et sel talvel joonistan ja maalin, aga siin ma nüüd olen. Ainus hetk, kui pintsli kätte sain, oli puhta juhuse läbi Hallani pool... Talv on veel ees, aga miski ei ennusta, et mul hakkab maalimiseks rohkem võhma ja aega olema. Küllap tuleb seda siis millegi arvelt teha. Mille arvelt?!

Kui lõpuks enne ööd koju sain, olin nii väsinud, et süda paha. Muidu mulle meeldib olla roolis, kõrvalistujana hakkab tihti sees keerama. Aga pika sõidu ajal saab reisija tukkuda, kui tunneb vajadust, aga mina ei saa... Ringi ei saa ka kuigi palju vahtida, kui ei taha lõpetada kraavis. Ah, mis, sõita on tore. Isegi siis oli tore, kui Rakvere galerii ees parkimisplatsile peaaegu kinni oleksin jäänud. Lumi ära lükkamata, sopane, pudrune, kitsas... Hädavaevalt pääsesin mõlkimata välja. Rõõm terve nahaga pääsemisest :)

Uudiseid on veel. Nimelt hakkab meil siin uuest aastast olema 15 kohaga õpilaskodu ehk vanas keelepruugis internaat. Mida see meiesuguste lihttöötajate jaoks tähendab, pole veel teada.

Ah, jah, sihuke uudis ka veel, et kusagil pidada olema arutusel mingi lollakas seaduseelnõu, mille läbi minekul läheb minusuguse administraatori elu kibedaks. Nimelt olla plaanis (ma ei tea täpselt, ma ju lehti ei loe, teised siin rääkisid) teha üle-Eestiline andmebaas, kuhu tuleb kõigil majutusasutustel ööpäeva jooksul sisse kanda kõigi ööbijate andmed. Et politseil ja migratsiooniametil hea vaadata, kus pätid ja kaabakad liiklevad. Ma ei kujuta ette, kui palju see kasvatab töömahtu... Kui mul tuleb 20 inimest ööbima, pole hullu, aga meil on siin ju suvisel ajal ligi 230 ööbimiskohta! Ja mõnigi nädalavahetus on baas tervenisti suvepäevatajate või laagerdajate käes! Üleüldse ei meedi mulle sihuke nuhkimine. Sama hea oleks juba siis kõigile inimestele kiibid külge panna. Hea satelliidi pealt vaadata ja. Nigu lehmakari*.

Igatahes - palka tahaks juurde. Ma tean, et keegi ei anna, aga ikka tahaks. Kõigi nende jaburuste eest, mis peaks tööd kergendama, aga teevad selle hoopis raskemaks. Minu siinoleku ajal on töömaht peaaegu kahekordseks kasvanud, aga palk on ikka nii vähe kui maksta saab. Jah, ma saan aru, et ma olen siin vabatahtlikult tööl, ma ei ole ori, võin iga kell lahkumisavalduse kirjutada ja see rahuldatakse. Sellegipoolest on jabur. Jah, ma saan aru, et asutus on omadega majanduslikult väga-väga piiri peal, aga see ei kohusta töötajaid miinimumpalga eest fanaatikuks hakkama, nagu uus ülemus hea meelega näeks. Ma tahan näha, kust ta leiab 10 uut fanaatikut, kes on miinimumi eest (või veel parem - tasuta) nõus seda kompleksi arendama? Ma saan temast aru, mida ta taotleb, aga kas ta meist ka aru saab? Kui ta siia tööle tuli, siis andis kohe tutvumiskoosolekul igaühele paberilehe kätte, et kirjutagu igaüks oma nägemus - häid mõtteid, parandamist vajavaid puudujääke jne. Kui ta nädala pärast küsis, kus minu paber on, vastasin, et tööl pole selle peale mõtlemiseks päeval aega ja õhtul on mõte juba väga tuhm. Küsis mees siis, et aga vabad päevad? Mis, karjatasin, esimesel vabal päeval ma magan ja teistel käin raha teenimas - millestki pean ma ju ka ometi elama! Peale seda pole tüüp mu vaba aega enam endale nõudnud.
...
Uudised täienevad tasapisi. Õpilaskodu, mis meil siin olema hakkab, saab koosnema ainult õpilastest. Ei ühtki täiskasvanut. Niisiis kaasneb administraatori ametiga veel ka öökasvataja amet. Ja seda, nagu kurjad keeled räägivad, juba uuest aastast. Info liigub jube kehvasti, seda internaadi-asja ei kuulnud mitte tööl, vaid sain teada ajalehest. Ülejäänu on majas ringlevad kuulujutud. Huvitav, kuna seda kõike siis amtelikult teada saab? Loodetavasti ikka enne, kui õpilased majas...
...
Issand, mul ei ole siis enam mingit puhkeaega. Pissile ka ei saa. Meil on siin ju lahtine lett. Õlu ja vein ja limps ja krõpsud puha. Siiber leti alla... Ja klappvoodi öörahu ajaks... Aga kes neile hommikusööki hakkab tegema...? Lapsed peavad ju hommikuti sööma...? Ja kuidas oma õhtuid sisustavad? Õppimisest jääb ju kuigivõrd ikka aega üle. Hakkavad siin fuajees telekat vaatama? Kõrvuti õlut joovate töömeestega? Kes nädalate kaupa pole koju saanud ja on juba üsna metsistunud? Praegu on tunne, et töövahendite hulka saab hädasti ära kuluma ka üks kõva ogaline nui. Et ikka kord majas oleks.

Mis siis veel... Midagi ikka on - tulge kontserdile! Homme, pühapäeval laulame kell 12.30 Nõo kirkus ja kell 16.00 Elva Baptistikoguses. Tasuta, nagu ikka ja rõõmuga!

*Leidsin antud teema kohta viite. Jube. Meil on üksikkülastajaid vähem, kui gruppe. Jube. Õnneks ei hakka see jama (kui see läbi peaks minema) enne pihta, kui 2 ja poole aasta pärast.

Pierrejean Gaucher Melody Makers

Eile oli Elvas. Hea oli. Isegi väga hea. Matkavad veel mööda Eestit natuke ringi, ehk saate jaole*? Igatahes soovitan.

---

Täna aga.... Ma ei tea. Midagi on mäda. Uimane ja tujutu. Vaim on väsinud. Hoolimata sellest, et inimesi on ümber küll, on üksildane olla. Töö ajab ka täna juhet kokku.

---

Käisin jooksuga töö juurest matka tegemas, tõrvikutega, pimedas lumises metsas. Oli ilus küll. Ja jalad märjad. Korralike talviste matkasaabaste puudujääk... Võtsin töö juurest fotoka kaasa ja esimest pilti tehes sai aku tühjaks. Järelikult tuleb matka korrata. Niisiis - otsin matkahuvilist seltskonda ja veekindlaid talvesaapaid. Tõrvikuid oleks ka vaja...

*Neljapäeval Sangaste seltsimajas, pühapäeval Saku mõisas.