kolmapäev, 29. september 2010

Põrr






Olen juba mõnda aega tahtnud lapsukest demonstreerida, aga teda sunnikut on ju röögatult raske pildistada! Eriti selle (h)igivana digiseebikaga, mis tahab, et pildistatav paigal püsiks...


Kõige lihtsam on lapsukest püüda pildile magavana.


Aga vahel jääb pildile midagi... metsikut! ... Tegelikult lihtsalt haigutus.


Märjalt...


Ja kuivalt.


Ning lõpuks väike meenutus 2,5 kuud tagasi, siis, kui ta veel Niru oli.

Minu pisike kasulaps. Mängivast Põrrist kahjuks vaadeldavaid pilte pole, ainult udukogud...

*pildistajateks olime meie Laglega. Kunstilisele väärtusele ei pretendeeri, ainult dokumenteerime (nii, nagu oskused, kannatlikkus ja aparaat lubavad).

teisipäev, 28. september 2010

Usalduseni

Kudzu algatas teema. Lahti läks huvitav madin, mille osaks ma ootamatult olin sattunud... Ja ma jätkan siin oma mõttekäike.

Minu kogemuses on mul üldiselt olnud meestega suhelda lihtsam, kui naistega. Meeste eest ei ole ma iial pidanud ennast nii kaitsma (isegi arvestades abielulahutust ja sellega kaasnevat). Selliseid mehi, nagu ex, pole mu teele enam pärast sattunud. Ja kui ma Kudzu juures väitsin, et meestel on üldiselt suurem autunne, kui naistel, siis... naised ja mehed on paraku erinevad. Nende aumõiste erineb meie omast. Aga kuidagi ei saa väita, et see, mida mehed auks nimetavad, ei ole seda, sest minu kui naise jaoks on au kui selline midagi muud.

Jah, loomulikult olen kohanud igasuguse autundeta mehi. Ja vägagi tõsiseltvõetavaid ja usaldusväärseid naisi.

Ja sellegipoolest on neid naisi olnud väga vähe, keda olen lähemasse ringi lubanud - millegipärast vähem, kui mehi.

Olen püüdnud suhtuda meestesse ja naistesse kui inimestesse, mitte lahterdada neid sugude või millegi muu põhjal. Küllap on see tulnud sellest, et omaenda naiselikkust on olnud raske tunnistada. Ma olen ennast ikka ja ainult inimesena tundnud... Aja jooksul olen lõpuks leidnud ka endas naise. Aga kuna ma ennast eriti ei usalda, ja mina olen ometigi naine, siis kipub usaldamatus laienema naissoo peale üldiselt?

Mu viimase aja halinad ongi võrsunud sellestsinatsest usaldamatusest. Ma ei usalda oma valikuid, oma otsuseid, oma jõudu, oma oskusi... Ja kohutavalt hõre ja üksildane on olla. Sest keda peaks huvitama mingisugune lõpmatus alaväärsuskompleksis siplev mina? Igaühel on oma elu elada, kerge pole kellelgi. Ja muud ei jäägi üle, kui iseendaga kuidagi hakkama saada. Aga kui ma iseennastki ei usalda?

Millest, oh millest tuleb alaväärsus? Ma ei leia otsa kätte.

Nagu puder ja kapsad...

pühapäev, 26. september 2010

Valgust

Kuidagi väike ja kahvatu oli see pööripäevane valgus ja kole lühikest aega paistis see kiireke mu ellu. Juba on hallid tujud tagasi.

Niisiis kuulutan välja:

OTSIN VALGUST! Soovitavalt sellist värvilist, erksat, lootusrikast ja... oma.

reede, 24. september 2010

Pööripäev

Eile algas sügis. Ühtlasi oli kuu nii armsasti täis.

Olen juba hulk aega maadelnud süveneva masendusega. Teadnud, et lahendus on kusagil käeulatuses. Ja mina olen lihtsalt pime. Otsinud vastuseid raamatutest, ruunidest, unedest, juhuslikult kuuldud lausekatketest, iseendast...

Kolm päeva tagasi hakkas midagi lõpuks kuidagiviisi hargnema. Eile tuli esimene valguskiireke hinge. Ma olingi pime. Mitte midagi pole katki olnudki peale mu oma emotsioonide.

Iga asi omal ajal.

Või natuke hiljem.

----

Üleeile oli sünnipäev ühel vahval vanamehel, kelle juures marke vaatamas käisin ja kes kevadel meie hulgast lahkus. Minu jaoks elab ta ikka veel kusagil edasi, nii elavalt on meeles, kuidas ta viimasel kohtumisel mulle ütles: "Järgmine kord, kui sa tuled..." Ja mina... ei leidnud seda aega. Kahe kuu pärast ei olnud kellelegi enam külla minna.

Ma usun, et me kohtume kunagi veel kindlasti. Kus ja mis viisil, see ei olegi oluline.

Veel oli sünnipäev (kuupäevaga on küll segased lood - eri dokumendid räägivad eri juttu) mu armsal vanaemal, kes suri juba 19 aastat tagasi. Temaga kohtun ma mingil viisil iga päev - tema elab minus üsna otse edasi - olen talt nii mõndagi pärinud, alates käte kujust ja lõpetades perekonnaalbumitega.

----

Igatahes - valgust, armas rahvas! Nüüd läheb pool aastat, enne kui päev jälle ööst pikem on.

pühapäev, 19. september 2010

Padjakas

Järjekordsel padjaklubi kokkusaamisel käidud. Nalja sai nabani ja ennustada vist pea paarikümne eri raamatu järgi + i-ching +ruunid. Švejk nöögib mind ja seletas, kuidas ma nigu peni vorstmaakri ukse taga lõhna nuusin (aga midagi ei saa). Aastavahetusel ta ju seletas, kuidas kõik on ära varastatud, isegi pool pätsi leiba on ära viidud, ainult rupskid on alles jäetud... Kuidagi ühte auku kõik need ennustused.

Piibel jahvatas midagi ristilt maha astumisest...

Ruunid seletasid, et mõistlik oleks loobuda ootamisest. Aga kannatlik olemine on sellegipoolest oluline. See tahab veidi seedimist...

Ülejäänud seltskond sai igalt poolt hullult sõjakaid ennustusi, eks vist on igaühel oma lahing käimas. Ja Kudzu ohkas peale üht röögatu arenguperioodi ennustust, et tal on ausalt öeldes sellest lõputust arenemisest ja muundumisest juba kõrimulguni.

Kõige toredam oli aga Kudzu juures laud - mida see kõik endal kandis ja kuidas see väsinud inimesele maitses! Ahh!

Ma tänan!

neljapäev, 16. september 2010

.

lõug kadund hammast taga nutab
ja hing see leinab kadund päevi
ja luuletada ma ka ei oska.

Sellest, mis hinge peal on, ei saa kirjutada, rääkidagi ei saa. Ma ootan ja ootan, isegi KohviPaks ütleb mulle, et pole midagi muud teha, kui oodata... Aga mina hakkan närviliseks minema, tahaks midagi ette võtta! Midagi muuta! Midagi otsustada, parandada, ehitada! Ja sellesamuse ärevusega kipun kõike hoopis untsu keerama, nii et varsti pole võibolla enam üldse midagi isegi oodata mitte...

Eriti paradoksaalne on see, et kunagi mõne aasta pärast hindan praegust käesolevat hetke võibolla koguni kõige õnnelikumaks... Ah, kes teab! On ju ka olnud neid õnnelikke aegu, mida nüüd tagantjärele tunnistan enesepettuseks - suure õnne varju all on olnud suur valu ja suur kurbus ja veel suurem hirm.

Millest kõigest mul praegugi puudu pole.

kolmapäev, 15. september 2010

Vaakum

Täna, ainukesel vabal päeval, vedelesin kodus ja põdesin eilset hambast vabanemist (ikkagi tähtpäev - esimene hamba väljatõmbamine elus!). Ilm sügiseselt hall, meeleolu väsinud...

Võtsin korraks kitarri kätte ja sain ehmatusega aru, et minu ellu on tekkimas vaakum - see protsess käib juba peaaegu aasta. Aasta tagasi tegin viimase näituse, sedagi vastumeelselt. Peale seda olen küll veidi pilli mänginud, aga seegi on kuidagi soiku jäänud... Pole enam seda rõõmu... Maalinud, joonistanud, saaginud olen minimaalselt ehk peaaegu üldse mitte. Ja ei taha ka... Isegi muusikat ei kuula enam. Harva, kui raadio lahti teen või plaadi masinasse lükkan. Suurema osa kunstitarbeid olen ka sel suvel laiali jaganud.

Niisiis - molutasin ja tundsin muret, et mu elu on muutunud ootamatult tühjaks harjumuspärastest kaasahaaravatest loovtegevustest. Juurdlesin, ehk peaks midagi uut vägisi tegema hakkama, muidu võin äkki hoopis ära kaduda? Ja siis kohtasin armast Ilonat, kes avas mu silmad: sain aru, et see on lihtsalt suurepärane vaakum, millesse ei peaks vägisi midagi toppima - tühjus on ju lihtsalt suurepärane! Ise ma siin püüan muuta oma elu jne - kuhu see muutus siis mahtuma peaks, kui elu on kõike pilgeni täis topitud?!

Ja nii ma siis ei teegi midagi. Imelik tunne on. Vahepeal ajab segadusse, tekitab masendust ja isegi õudust. Eks... tuleb harjuda ja õppida hindama seda suurepärast vaakumit, niikaua, kui on selleks võimalust.

esmaspäev, 13. september 2010

Ainus

Nagu anekdoot - sa ei kujuta ette, kui õudsat und ma täna tööl nägin!

Täna öösel (tööl, aga sain võimaluse silma looja lasta) kerges palavikuvines õnnestus mul näha lausa ilmutuslikku und. See sisaldas igasuguseid toredaid sümboleid, nagu näiteks katkematu marutuul, politseitraktor, reha, käru, koristaja, luupainaja, hall hämarus üle kõige ja valgus minu sees. Ma sain aru, mis on see, mis hoiab mind käimas - kui kõik muu ka kaduma peaks, siis see hoiab mind alles, hoiab mind elusana. Ainus tõeliselt väärtuslik asi mu elus.

Äärmiselt lihtne, isegi triviaalne vastus. Kui sellest lugeda, paneb see õlgu kehitama või muigama. Mina aga tundsin nüüd lõpuks selle une kaudu oma naha peal, et midagi muud mul tegelikult polegi... Kõik muu selle ümber on kaduvad varjud... Kõik, mille üle ma siin halanud või kurtnud olen, on ainult tolm tuules.

laupäev, 11. september 2010

Väsinud

Mingi tore viirus liikleb. Lapsed juba olid haiged, nüüd hakkas endal nina tilkuma ja jube väsimus on.

See-eest lõppes täna edukalt nelja päeva pikkune operatsioon Kolin Ja Mürin ehk talviste küttevarude hankimine, osaline saagimine ja täielik kuuri ladustamine. Paar päeva tagasi jäi tööloleku tõttu üks öö peaaegu magamata, minusugune unitõbine (kui veel päeval peab tööd ka rabama ja magada ei saa) on mitu päeva tagantjärele uimane.

Midagi on minu töödega valesti - töölolemist on kuidagi palju, aga palka vähevõitu. Vähemalt selle koormuse kohta küll. Jooksen osalise tööajaga 3 koha vahet. Normaalne oleks üks täistöökoht, mulle tundub... Ja sellelt igatsetavalt kohalt saaks kokkuvõttes rohkem palka, kui kolmelt jupikeselt kokku. Praegu on kuidagi hõre jälle, talvepuud, üür, lapsed kooli...

Ma pole aasta otsa midagi joonistanud ega maalinud. Saaginud olen ka imenatuke... Novembriks on jälle üks väike näitus lubatud teha, eks näis, kuidas ennast käima saan. Õnneks on tööde maht väike.

Hoolimata kõigest väsitavast on alati midagi-kedagi rõõmustavat. Väike karvane, natuke "küüniline" laps majas ja igavus ning kurbus kaovad jäljetult!

kolmapäev, 8. september 2010

Väikese inimese väikesed rõõmud

Sain kätte oma paki KUIVI küttepinde, üle poole olen juba juppeks saaginud. Ülehomme tuleb ka koorem KUIVI halupuid. Terve augusti närveldasin (kuur oli nii tühi, et õudne lausa), nüüd on hing lõpuks rahul. Gerda on pinde vedades ja ladudes endale juba saunapileti lunastanud. Kellel veel soovi - kiirustage!

Gerda veel nii armsasti ütles mulle: üks loll jõuab rohkem saagida, kui kümme tarka vedada... Mul oli kohe uhke tunne!

Ühtlasi pääsesin täna kuuloomise puhul ühest aastaid painanud kinnisideest. Mitte, et see kadunud oleks - ei, see lihtsalt ei rõhu enam. Muutus lootusetust unistusest elavaks rõõmsaks mõttemänguks, millel on täiesti arvestatav tõenäosus realiseeruda.

----

Saetud! Ma olen niiiii tubli, et lausa imelik hakkab. Isegi kondid pole eriti valusad ja kätel pole ühtki villi. Sealjuures on imelik, miks ma muidu ennast tavaliselt üldse liikuma ei saa, magan päevade viisi... Motivatsioonikriis. Eelmise aasta külm talv oli üsna hea motivaator, kahjuks küll ainult talvepuude tegemiseks... Muude asjade jaoks tuleb kusagilt mujalt impulss leida.

Mis oleks see, mis paneks mind nõusid pesema, regulaarselt sooja sööki tegema (ja seda sööma), koristama, maalima, kujusid saagima, käsitööd tegema, pillimängu harjutama...? Ma ei tea. Ainult magada tahan... Minnagi ära unenägudesse või veel parem- magada hoopis ilma unenägudeta, ärkamata, otsimata midagi, soovimata ja vajamata midagi peale sooja ja rahu.

Terve elu koosneb ootamistest, väikestest ja suurtest ootamistest, üks ootus kasvab teiseks ja teine kolmandaks... Ma olen sellest väsinud.

Väikese inimese väike rõõm on see, et mul on pinnud saetud ja ma võin jälle magama minna.

laupäev, 4. september 2010

Kõik areneb...

Olen tööl. Erinevalt augustikuistest tööpäevadest on vaikne. Väga vaikne. Sobib lugemiseks, blogimiseks, unistamiseks.

Kõik areneb tasapisi kuhugipoole. Blogger areneb ka. Nüüd ilmus siia tore väike meelelahutuslik võimalus jälgida statistikat. Ilus.

Kõik areneb. Sain palga kätte. Olen siiani olnud erinevates kohtades osalise koormusega, nii et täispalka (alates miinimumpalgast) korraliku lepingulise töökoha eest (ma ei arvesta siin maali- ja skulptuuritellimusi jms juhutöid) pole elu sees veel saanud. Noh, seekord siis sain. Kahjuks lähikuudel see rõõm vist ei jätku - töötunde pole nii palju ette näha... Eks aeg näitab. Talvel on oodata töö vähenemist ja rahakoti kõhnumist, nii et kõik, mis võimalik, tuleb ette ära maksta või osta - alates talvepuudest ja üürist. Nagu karu, kindlustan ennast talveks ja kogun rasva.

Kõik areneb. Üüri tõsteti.

Kõik areneb ja muutub - kass sealhulgas. Sööb nagu loom ja kasvab. Elus esimest korda ärkan selle peale, et armas karvane Põrr ronib voodisse mu silmi uneliivast puhtaks lakkuma ja mulle kõrva nurruma. Uskumatu, kui palju rõõmu võib olla ühest pisikesest karvasest elukast!

Kõik areneb ja muutub. Mida ma peaksin muutma, et saaksin siit töölt minna rõõmuga, tundega, et lähen koju? See majapidamine, nagu juba 1000x öeldud, käib närvidele. Palju väikseid pisiasju käib närvidele. See pisiasi näiteks, et sissekäik on maja taga ja ebamugav, kitsas, ebasõbralik? Ukse värvimine on ainult kosmeetiline ja ei paranda olukorda. Ümberehitused aga ei ole minu haldusalas. Noh, ja mina siis tõstan mööblit ringi, justkui see parandaks maja projekti... Olen otsinud lahendusi kõikvõimalikest kohtadest, küsinud sõpradelt nõu ja lugenud raamatuid... Feng shui raamatud tekitavad ainult masendust, need kordavad üksmeelselt: koli ära! Jah, eksole, kuhu küll?

Kõik muutub. Paraku ei ole ma suutnud muuta ennast ja loobuda virisemast üürika teemadel. Lootus muidugi jääb. Ma kas loobun hädaldamisest või leian kodu või mõlemat. Kunagi ikka.

neljapäev, 2. september 2010

Ootamisest

Millegipärast on tunne, nagu istuksin ooteruumis, teadmata, millal tuleb järgmine buss või rong. Rääkimata sellest, et pole sugugi kindel, et transport ka mulle soodsas suunas läheks... Istun siin korteris, arvan, et see on ainult üleminekuperiood... abielust, aga kuhu?

Lapsena olin laps, arvasin, et Päris Elu hakkab kunagi täiskasvanuna. Siis abiellusin, sündisid lapsed, aga rahulolu ei olnud, ikka oli midagi (palju) puudu, olid lootused ja ootused, mis ei täitunud. Lahutasin. Kolisin siia. Esialgu arvasin sellegi olevat üleminekuperioodi, ootasin ja otsisin .. ise ka ei tea mida, armastust ja kodu arvatavasti.

Ja nüüd ma olen ikka siinsamas, seitsmes aasta tiksub. Ootan. Vaikselt hakkab kohale jõudma teadmine, et see ongi juba elu, see käib juba ammu. See seitse aastat üleminekuperioodi on tegelikult samamoodi ju elu. Elu ongi teekond, päralejõudmine on meie mõistes surm.

Aga kogu see arutluskäik ei vasta küsimusele: kus, kuna ja mis viisil ma leian KODU? Armastus mul juba on.

---

Igasugused seltskondlikud ja meelelahutuslikud KohviPaksu lugemised (kui juhe kokku jookseb, võtan ikka mõne süsteemi meelelahutuseks ette) ütlevad: "sul ei ole muud teha, kui oodata. Kannatlikkus viib sihile!" Kurat võtaks, ma olen juba aastaid oodanud, mu kannatlikkus hakkab ära kuluma, eriti, kui ei näe mingit võimalust muutuseks... Nutta ja karjuda tahaks, aga mis see ka aitab...

kolmapäev, 1. september 2010

Uus

Jälle käes.

Eile valmistusime kooliks mööblit majas ühest kohast teise tirides, siis jälle tagasi, siis edasi... Kas see uus kujundus parem sai, näitab aeg. Igatahes oli mul vahepeal tunne, nagu oleksin "paha siga, sada viga - kärss kärnas ja maa külmund". Ma saan ju aru, et see mööbeldamine annab ainult kaheldava väärtusega kosmeetilise tulemuse. Samas ei jäta ma seda ka tegemata. Ja kõige lõpuks ei saa ma sellega ju ise hakkama, ajan asjasse absoluutselt mittepuutuvaid inimesi peale tööpäeva enda poole naba paigast ära tõstma... Miks ma seda teen? Ise ka ei tea. Aga tegemata ka ei jäta. Vot sihuke raskelt mõttetu tunne.

See-eest ei ole ma veel jõudnud lastele osta ühtegi kooliks vajalikku asja. Palgapäev ju ka veel olemata. Eks tasapisi - täna hangime selle, mida homseks vaja jne...

Kass on kooliküpseks saanud, leiab ise liivakasti üles.