pühapäev, 31. mai 2009

Sünnipäev

Eile oli Konguta segakoori 5. juubeli kontsert. Ja ühes sellega dirigendi Merilini bakalaureuse eksam.

Prooviperiood oli üsna ränk, eriti nendele, kes korralikud töö- ja pereinimesed on. Viimasel nädalal oli 3 proovi + kontsert.

Algul, kui olime kohale jõudnud, laulsime hääli lahti, ei olnud vähemalt minul küll veel mingit sädet sees. Pigem selline väsinult mõtlik. Aga kui lõpuks lavale sai, hakkas meeleolu järjest tõusma, sära silmades muutus vist meil kõigil prožektorilaadseks, kontserdi lõpuks ei olnud me enam selles maailmas. Nii särtsakat kontserti on harva.

Rääkimata sellest, mis tuli siis, kui tantsuks hakkas mängima bänd Tu-144. Lendama!

Statistika mõttes pean ära märkima, et kõik eriefektid, mida me kontserdil esitada tahtsime, jäid ära ja ometigi oli see üks fantastilisemaid esinemisi. Kõigepealt oli meil plaan, et need koorilauljad, kes pilli mängivad, teevad midagi instrumentaalset. Aga aega ja jõudu jäi vist väheks. Siis oli plaan, et võtame ühe fonoga laulu linti ja poole laulu pealt enam ei laula, igaüks toimetab midagi muud edasi ja laul ikka käib. Selleks jäi ka aega väheks. Üks mõte oli veel, et mängida, nagu oleks dirigenti miski seganud, näiteks mõni õnnitluskõne telefonis, laulu tempo muutuks drastiliselt küll kiiremaks, küll aeglasemaks, vastavalt sellele, kuidas dirigendi tähelepanu jaguneb koori ja õnnitluse vahel. Ja viimane suurepärane idee oli võtta sünnipäeva puhul heeliumiga õhupallid kätte, alustada kontserti motoga ja poole moto pealt hingata õhupallist sortsuke ja piiksuda 20-l häälel edasi. Noh, selline 5-aastasele täiesti sobilik tegevus. Aga see jäi selle taha, et heelium on küllalt kallis ja me oleksime pidanud seda ka enne harjutama, see tähendab lisakulusid. Pealegi ei osanud ametlik heeliumi müüja meile öelda, mitu laulu saaks 20-liikmeline koor 5-liitrise heeliumiballooni abil laulda. Paistab, et vastavat statistikat pole vist tehtud. Põhiline, mis me nendest ideedest saime, oli nende väljamõtlemise ajal ennast laua alla naerda. Küllap meil oli seda ka hädasti vaja.

Igatahes ma jõudsin koju alles kõvasti peale keskööd, jalad kargamisest töntsid ja hing nii kerge-kerge. Ma tänan südamest kõiki oma koorikaaslasi, et nad ikka olemas on ja just sellised, nagu nad on!

neljapäev, 28. mai 2009

Sõbravõrgud

Orkut, netlog, facebook...

Milleks? Mingil imelikul viisil olen kõigiga liitunud, aga ei saa ikka veel õieti aru, milleks. Olgu, Orkutist veel saan aru. Aga ikka on kuidagi imelik tunne, selline... imelik. Ja nende teistega pole midagi peale hakanud, kuna ei saa õieti nende funktsioonidest aru. Pealegi on mul mingi veider vastumeelsus jätta endast jälge maha. Orkutiski on ju näha, kes on viimati profiili vaatamas käinud. Millegipärast tahaks mõnikord käituda nagu piiluja, kõigi profiilid on ju avalikud, minu oma ka. Aga... ikka tahaks vahel hoopis hiilida, mitte jätta endast jälgi. Kas see on haiglane? Ma ei julge õieti kedagi sõbraks kutsuda ja tegelikult ei ole mul ju mingit põhjust ka seda teha. Orkuti kaudu toimub ju niikuinii suhtlemine näiteks vanade klassikaaslastega, selleks ei ole mul neid teisi võrke vaja. Ja ülejäänud inimestega suhtlen ju hoopis rohkem reaalis.

See arvutimaailm on ju ainult ... näputäis neuroneid. Päris inimesi tahaks, mitte nende üksikuid mõttekilde virvendaval ekraanil. Blogimine on hoopis teine asi. Aga need netikommuunid on küll kummalised oma etteantud huvidevalikuga, millest ei oska õieti midagi valida ja mis annavad inimesest ikkagi väga ähmase ja kõverdi pildi. Milleks luua endast selliseid kummastavaid kuvandeid? Mul on millegipärast viimasel ajal järjest kasvav tõrge nende suhtes. Need on niisama kummastavad, kui ajalehesaba horoskoobid, mis jagavad inimesed 12 grupiks ja igaüks peab nui neljaks kuidagi oma tähemärgi sisse mahtuma... Imelik. Ja tohutu hulk inimesi internetiseeruvad, omavad virtuaalset mina, no ja kus minagi siis jääda saan? Oma suurepärasest mitmekülgsest ja värvilisest isiksusest olen teinud tillukese uduse kõvera peegelduse, mida mu sõbrad näevad. Vaatad korraks sõbra tillukest pildikest, loed tema pisikest mõtteterakest ja justkui oleks natuke suheldud. Aga ei ole ju! Puhas petukas!

Mõtlesin, et kustutan oma netlogi ja facebooki kontod, aga las nad veel olla. Kustutada jõuab iga kell, leiba nad ei küsi. Võibolla on neil ka siiski mingi mõte...

Ps. Netlogi eestikeeses versioonis on nii palju keelevigu, et seal on lihtsalt lõbus käia. Igav juba ei hakka. Terake absurdi kulub mõnikord marjaks ära.

teisipäev, 26. mai 2009

Nostalgilisi noote

Leidsin Youtubest kunagise absoluutse lemmiku, Peeter Tooma. Nii hirmus armas laul, aega on kõvasti mööda läinud, kui seda viimati kuulsin. Võibolla olen ma kasvanud suuremaks, võibolla on arvutiekraan liiga väike ja kõlarid ka, aga... Ikka on hirmus armas. Rääkimata P.T. soojast häälest.

Ja - täna on hea päev, kohe leidsin ka teise ammuse lemmiku, Urbide versioon laulust Kui mina alles noor veel olin. Seda olen lõpmata palju kassetile kaasa laulnud ja kahetsenud, et ise kahte häält korraga teha ei saa...

esmaspäev, 25. mai 2009

Jagamisest

Imelik aeg. Mind on vallanud mingi veider heategevuspuhang. Mitte lausa silmipimestav, aga minu kohta küll enneolematu. No... küllap on seda ka varem olnud, aga sellest on nii kaua aega mööda... Just sellest tundest, et minu abi on vaja, keegi küsib midagi ja mina vastan, ma olen õigel hetkel õiges kohas, saan anda just seda, mida vajatakse. Ja mul ei ole enam äkki ei rahast ega ajast kahju, kui ma näen, et see läheb õigesse kohta. Isegi siis, kui enda pangaarvele enam õieti midagi ei jää.

See on kummaline. Ma ei ole üldiselt just väga lahke inimene oma loomult. Mul on raske ära öelda, kui midagi palutakse, aga ma ei tee seda vabast tahtest, pigem ebamugavusest äraütlemise ees. Harva ja väga valitud inimeste suhtes on vaba jagamist olnud (pereliikmetest ma ei räägi).

Mitu seika on olnud, mis on üllatanud. Viimane oli eile, käisin vibuinstruktoriks autistide grupile. Vanemad ja nende puudega lapsed. Teiseks instruktoriks oli üks närviline vanamees. Muidu adekvaatne, põhjalik jne, aga nii mõnegi ta peletas ära oma äkilisusega. Need siis tulid vaikselt minu juurde, äkki ma tundsin, et ma olin õigel kohal, et mind oli neile vaja, et ma tahtsin ja sain neid aidata. Eks see muidugi oligi minu ülesanne, kuid seda oleks väga mitmel eri moel teha saanud.

Olen ikka imetlenud inimesi, kes suudavad teist inimest päriselt kuulata, mõista, saada aru, hoolida. Olen imetlenud Y empaatiavõimet, tundnud ennast justkui veidi vaesemana, kuna mul see on nii nõrgalt arenenud. Ja nüüd äkki leian, et see on mul ka siiski olemas! Ma olen võimeline hoolima! Ma sobitun siiski kuhugi selles amorfses ühiskonnas, mind on kuhugi vaja, kellelegi vaja, ja just seda, mida ma suudan ja tahan anda. Praegu küll veel vähesel hulgal, kuid seegi on varasemaga võrreldes tohutu.

Nurkapidi on antud teemaga seotud ka avastus, et ma olen võimeline armastama ja olema armastatud. Armastamine on sellest isegi olulisem, teadmine, et ma suudan üldse kedagi hinge võtta, päriselt omaks. Hea on olla armastatud, aga kui ma ise ei armastaks, oleks see kuidagi nukker, hõre tunne. Hirmus üksildane on olla, kui hinge keegi ei mahu, kui hing on tühi. Hirmus üksildane.

pühapäev, 24. mai 2009

Rahu

Kummaline rahu on olnud viimastes päevades. Olen teinud tööd hommikust hilisõhtuni, kukkunud jalapealt õhtul voodisse, nii et ei jõua nõudepesust või muudest enamasti häirivatest majapidamistöödest isegi mõelda. Ometi on kõik paigas. Kõik, kõik toimub just nii, nagu ma olen kunagi mõelnud. Pidev äratundmine. Tunnen ära oma kunagised mõtted, soovid ja unistused. Tasa-tasa nad tulevad.

Lisa: laupäeval oli kuuloomine, ei tea, kas see meeleolu kestab nüüd terve kuu? Nägin täna noort kuud ja nii hea rahu oli hinges, vaatasin ja naersin.

reede, 22. mai 2009

Roosa vaip

Mida see Kaaren mulle seletaski? Et see siin on mu isiklik magamistoa vaip või peldikusein, kuhu võin kirjutada, mida aga tahan. No ma siis kirjutan.

Usaldusest hakkasin mõtisklema. Sellest, kui palju on minu elu mõjutanud usaldus või siis selle puudumine. Depressioon on olnud üsna otseselt usalduse puudumine - kõigepealt iseenda suhtes ja loomulikult ka teiste ning kogu maailma vastu. Mõningates praktikates on harjutusi, kus kinniseotud silmadega inimesel lastakse ennast pikali kukutada, eeldusel, et keegi püüab ta kinni. Aga kinniste silmadega inimene ei saa selles ju tegelikult kindel olla, teadmine võib olla, usku siiski alati pole. Ja küllap on see väga vabastav kogemus, tunda, et tõesti püütakse kinni.

Mina ei ole ennast usaldanud üsna kaua. Pole usaldanud enda eluga hakkamasaamisvõimet, jõudu, pole uskunud, et mind ka tegelikult maailmale võiks kuidagi vaja olla. Pole uskunud, et maailm sirutab oma käe mind püüdma, kui ma kukkuma peaks. Ja ma pole julgenud astuda teadmatusse. Nüüd hakkab vaikselt-vaikselt kohale jõudma (küllap see tuleb veel kaua, nii et ma jõuan seda siin veel 100x kirjeldada) mõistmine, et tegelikult on kõik võimalik. Tegelikult ongi võimalik, et ma teen neid töid, mida ma tahan ja elan sellest ära. Kummaline. See usk kadus mul juba esimeses klassis. Alates sellest ajast, kui ma üldse midagi mäletan, teadnud, et minust saab kunstnik. Aga kooli minnes see usk kadus, mõistsin äkki, et maailmas on nii palju ameteid, nii palju inimesi, paljud neist võivad joonistada palju-palju paremini, kui mina ja võibolla mulle lihtsalt ei jagu kunstniku kohta, võibolla pole ma küllalt hea. Noh, aeg on edasi läinud, minu lapsepõlve teadmine on saanud tõeks, elu suunab mind järjekindlalt kunstialadele. Nüüd ma juba suudan uskuda, et võin olla õnnelik inimene, kes teeb meelepärast tööd. Hetkel on mul mitu meeldivat võimalust raha teenida - vibuinstruktorina, retkejuhina Väikesel Väerajal, kujude tegijana ja üllataval kombel siiski ka maalikunstnikuna. Kõik on sümpaatsed tegevused. Uskumatu. Lisaks olen veel kunsti- ja puunikerdusringi õpetaja, see annab mulle väikse regulaarse sissetuleku ja haigekassa. Lapsed on ka täitsa vahvad. Võrreldes eelmiste aastatega ja Elva lastega on Palupera kool ja õpilased ikka hoopis teine maailm, poleks uskunud, et see töö võib mulle ka meeldida.

Usaldus ei hõlma ainult tööd ja raha (mis on veel omaette suur ja tõsine teema), vaid ka otse inimesi. Inimeste usaldamisel on juba tarkust vaja, inimesi on igasuguseid. Leida üles need, kelle eest ei pea ennast kaitsma ja kellele võib alati kindel olla, on suur asi. Leida üles kõigi hea näo tegijate hulgast need, kes ei ole silmakirjalikud, kes on ausad ja otsekohesed, kellega suhtlemine ei tee haiget. Ja teistpidi on see ikka jälle iseendaga seotud, kui ennast ei usalda, on ka teisi raske usaldada. Aga usalduseta maailm on kõle ja külm. Usalduseta maailm on südameta maailm. Sellega tuleb kohe paralleel Castanedaga, kes kirjutas südamega ja südameta rajast. Ja ka see tuli meelde, kuidas ma olen oma südame hoida andnud. Järele mõeldes on mu süda mitme inimesega seotud, just nendega, keda ma ka pimesi usaldan. Muidugi on süda üldse väga mitmetähenduslik sümbol, alates romantilisest armastusest kuni üldise lõppematu universaalse poolehoiuni välja. Olen usaldanud ja mind on usaldatud. Mis annab mulle samas päris suure vastutuse. Vähemalt selles mõttes on usalduse teine külg vastutus.

Jälle jääb sõnu väheks, mul on antud teema kohta ilus kujutluspilt, just nimelt pilt, aga sõnadesse panna ei oska. Kuigi tahaks. Oleks kunagi hiljem huvitav lugeda, meelde tuletada praeguseid mõtteid. See pilt kujutab seda, kuidas usaldus loob sidemeid, loob võimalusi, usaldus on kõigi võimaluste vaikne ruum. Selline värviline valguspilt.

Huvitav, hakkasin praegu mõtlema, kas see on ka kuidagi usaldusega seotud, mida ja kuna ja kui palju ma söön? Praegu tuli täiesti irratsionaalne soov midagi süüa. Kuigi pole vaja. Kuigi kõht ei ole tegelikult tühi. Kuigi on söömise jaoks juba hilja. Ja ma olen jätkuvalt natuke pekisevõitu. Lihaste üle ei kurda, need on kusagil rasva all täiesti olemas. Aga miks ma peaksin hilisel õhtusel ajal midagi ebatervislikku sööma? Ja ennast pärast raskelt tundma? Tahan ju ometi kergemaks, tahan ronida näiteks selle lauda katusele, kuhu homme kive läheme maha võtma, kuhu ma eelmisel nädalal ei julgenud ronida. Tundsin ennast töntsi ja raskena, lihtsalt ei julgenud neid konstruktsioone pidi turnida... Ma ei usaldanud oma keha, jõudu ja koordinatsiooni. See ei olnud hea tunne. Mida ma mätsin kinni arutu söömisega? Millist emotsiooni? Ohh, ma ei hakka neid siia üles kirjutama, issanda päike jõuaks vist enne looja minna... On olnud selliseid aegu, kus ma ei söönud mitte sellepärast, et on isu, vaid sellepärast, et kõht on tühi. See oli 10 kilo tagasi. Kuidas ma siis mõtlesin? Mis siis teistmoodi oli? 5-6 aastat tagasi? See oli justkui mingis eelmises elus, ma lihtsalt ei mäleta enam kuigi selgelt.

Mida ma praegu üldse tahaks? Tegelikult? Tegelikult ma ju ei taha šokolaadi vms jama, võibolla on see lihtviisiline mõne aine puudus, mida ma kohe ära ei tunne ja püüan esimeste ettejuhtuvate toiduainetega ära petta? Ühes kenas raamatus, mis rääkis prantsuse köögist, seletati, kuidas inimesed tihti ei tunne ära janu ja ajavad selle segi sooviga süüa. Täitsa võimalik. No ja muidugi mätsin ma söömisega kinni emotsionaalseid vajadusi, mida ei oska teistmoodi rahuldada. Näiteks lähedusvajadus. Täna... olen üksi kodus, lapsed on ööseks külas, mõtlesin läbi kõik sõbrad, kellega võiks kokku saada, rääkida... Ja kuna ma pean homme kell 7 hommikul startima lubatud katuseaktsioonile, ei saa ma Tartusse minna, siin lähedal ei tule hetkel kedagi meelde, kellega rääkida tahaks... Kellega lähedane oleks, kes saaks minu seltsis täna õhtul olla. Olen üksi. Kuigi tahaks kellegi seltsi, kedagi sooja kuhugi lähedale, kedagi, kellega võib nii rääkida kui ka vait olla... Aga pole hullu, uneaeg on juba siinsamas, homme on juba uus päev.

Usaldus... kõige olulisem on vist usaldada oma sisetunnet, mis ütleb, milline töö võtta vastu ja mitte, kellega suhelda, mida süüa... Selleks tuleb selle sisetundega kontakt saada. Kohati juba natuke nagu oleks... See on see tunne, et kahtlusi ei ole. Ma panen käe nikastatud seljale ja käsi ise teab, kuidas ja kuhu läheb. Selles ei ole midagi mõistuslikku. Ma lähen poodi et titepudrukõrvast osta ja ma ei mõtle, mida võtta, ma tean. Ma panen toiduaineid potti ja ei mõtle, pigem tunnen, mida ja kui palju veel. Ja usaldan seda tunnet. Ei ole vahet, kas mudida kaelasooni või keeta putru, saagida või lasta vibu, hästi tulevad kõik asjad välja siis, kui tegevust juhib ennekõike usaldus.

Järelmärkusena: ma ei mõtle, et iga tolgust usaldama peaks, pigem peaks usaldama oma sisetunnet, kui see ütleb, et mõni on tolgus.

Siia otsa veel vaikne mõte, et kui perenaine tõesti peaks maja müüma hakkama, sel aastal ta lubas küll veel mitte, aga... Jõle ebakindel tunne on. Samas nägin täna öösel unes üht vana suurt metsjänest, kes mulle inimkeeli seletas, et aega võtab, aga kõik saab korda, muretseda pole mõtet. Noh, jänese usaldamine tundub igatahes kuidagi väga mõistlik. Muidu võib vist hulluks minna... ;)

reede, 15. mai 2009

Vana tuttav teema

Ma pean vist oma väljendusviisi muutma. Mõtlen järjest rohkem ja rohkem pildiliselt ja heliliselt, mitte enam ülekaalukalt sõnaliselt. See teeb vanal viisil kirjutamise raskeks, ei oska alati leida sobivaid kujundeid ja võrdlusi.

Aga tänane uitmõte blogosfäärist on vana hea küsimus: kuidas see järjekindlalt nii juhtub, et inimesed saavad kokku, armuvad, loodavad parimat, on ehk tõesti-tõesti õnnelikud, saavad lapsed. Ja siis on äkki põmaki! kõik ootamatult läbi. Suhe keerab ette teise külje ja näitab ainult enda vastikumat poolt, head justkui poleks enam olnudki. Ja inimesed, kes on armsasti olnud perekond, hoolinud (loodetavasti) teineteisest, on äkki nii võõrad, et kuidagi enam koos õnnelikud olla ei saa. Kuhu kaob rõõm, kuhu kaob hoolimine, kas usaldus oli või ainult näis (rääkimata armastusest)? Ma tahan, tõesti tahan näha mõnda pikaajalist õnnelikku suhet. Ma olen nii palju näinud neid lagunemisi, ma tahan uskuda, et see ei pea nii minema. Näidake mulle mõnda õnnelikku vanapaari! Ma tõesti tahan! Inimesi, kes on koos elanud 30, 40, 50 aastat, hoolivad ikka veel teineteisest.

Mina olen oma abielu ära lammutanud 7 aasta peal, sest see ei põhinenud mitte austusel vaid hirmul. Nii, kui hirm otsa sai, oligi kõik otsas. Mu ema ja isa suhe pole ka mitte ideaalne olnud, kui nad oleksid nooremad olnud, oleksid võibolla lahkugi läinud, ega viimased 10 aastat kooselu enne isa surma neile kerged olnud. Ema lihtsalt teadis, et isa on haige ja ega igavesti ela, hoolitses tema eest nagu vana haige pereliikme eest hoolitsetakse. Aga ega see ei ole ometi hea näide, kuidas omavahelisi lahkhelisid lahendada. Vanaema ja vanaisa ma koos palju ei mäleta, vanaisa suri, kui olin 8-aastane. Ma ei mäleta, et oleksin temaga kunagi üldse midagi rääkinud. Vanaema oli hästi väikest kasvu arglik memmeke, kes kartis nii oma meest kui poega, miniat ja üldse kõiki ja kõike (mind küll mitte, ma olin alles laps). Mammi ja papi suhe... sellest ei tea ma midagi, kaks vanainimest, kuidagi nad hakkama said, kõige rohkem oli nende suhtes vist lihtsalt harjumist. Vanaema ei rääkinud sellest minuga ka hiljem, küllap olin siiski liiga noor, kui ka tema suri.

Igatepidi paistab raske olevat - koosolemine on mõnikord tõeline piin, lahkuminek on igavene jama, üksildust on ikka ja igal pool. Miks see küll nii on? Olen kuulnud arvamust, et üks suur põhjus on egoism. Selline egoism, mis arvestab ainult endaga ja ei näe teist. Võibolla tõesti. Ometi on inimene ju vähemalt põhimõtteliselt õppimis-ja arenemisvõimeline, kas empaatiavõime on arendatav? Inimestele on loodud suu põiki nina alla. Paar, kes teineteisest hoolib, võiks ju olla suhtlemisvõimeline. Ja seda juba enne, kui suhe nii hapuks on läinud, et kuidagi parandada ei anna, ainult lõhkuda. Utoopia?

Mõtlesin, et olen oma vanast abielulammutusest üle saanud, aga ega vist päriselt saagi. Enam ei arva, et seda kuidagi parandada oleks saanud, aga ikka veel leian oma käitumises tollest ajast pärit mustreid. Sellised, mis on mulle ilmselgelt kahjulikud. Õpin olema julge, usaldav, lootusrikas. Õpin usaldama ennast ja tundma oma väärtust.

Ma ei ole elul jätkuvalt mingit muud mõtet leidnud, kui elamine. See annab küllaltki vabad käed elada oma elu elamisväärselt. Valida tegevusi, mis teevad rõõmu ja otsida kaaslasi, kelle seltsis on hea. Ma võin ise vabalt valida oma elule meelepärase mõtte. Ja suuna.

Mulle väga meeldib mõte oma kodust, kus on hea, kindel ja rahulik olla. Mulle meeldib väga mõte tööst, millest ma rõõmu tunnen. Ja lõpuks ei kavatse ma seda kõike üksi nautida, selle suurepärase kuvandi juurde kuulub ka suurepärane kaaslane, kasvavad lapsed jne... Ikka veel unistan. Osa sellest on juba kujunemas, osa on veel väga lahtine (no oma kodu ei oska küll veel kusagilt otsida...). Aga mingi suund on ees. Kui ma mõtlen, mis võiks olla, mida ma igatsen, millest puudust tunnen, millest unistan, siis tuleb üsna selge, lausa detailne pilt. Näiteks... istuda õhtul (no näiteks juba kõhedaks tõmbuval sügisõhtul) kamina ees, külg külje vastas või siis hoopis hoida kaaslase pead süles, soojas, mõnusalt, vestelda möödunud päevast. Vaikselt, rahulikult, meenutada mõnda hääd seika või toredat mälupilti ja jagada seda, rääkida ja kuulata. Videvikutund. Või siis teine pilt - võtta midagi koos ette, kasvõi tavaline puude lõhkumine ja riitaladumine talve tarbeks... Ühine eesmärk, ühine hästi sujuv töö on nauding. (Vahemärkusena - meil sujusid Helikariga hästi kolimine ja peldikutühjendamine, kõige muuga oli probleeme). Mulle hullult meeldib, kui midagi tehes hakkavad erinevate inimeste mõtted liikuma samas suunas, nii et ei pea omavahel enam peaaegu rääkimagi, teineteisemõistmiseks piisab pilgust. Küllap on see ka üks põhjus, miks ma kooris laulan.

Vot jah, unistan siin niiviisi... Eks neid hetki on ikka ka, kus aeg võiks peatuda, kus ei tahaks mitte midagi muuta. Ikka on. Ja neid hetki on ka hulgaliselt, mis võiks kiiremini mööduda. Püüan ikka sinnapoole, kus ongi see rahulolu, olgu siis vaikselt olemises või tegevuses.

Käru

Helistanud Y-le keegi, kes lahkesti pakkunud Kodukirja 3 kuu soodustellimust. Selle peale Y vastanud, et aga tema müüb kärusid. Vastavalt tellija soovile, võib kanda kuni 1.5t, näiteks 2m pikkune, saab vedada nii lühemat kui pikemat materjali. Kodukirja pakkuja küsinud: "Eeee.... mmmm... aga kas te siis tellite Kodukirja?". "Vaadake, mina müün praegu hoopis kärusid, ma ei telli, ma müün!"

Geniaalne! Tuletab meelde Kristit, kes omal ajal oli Tartu mustlastega teretuttav, oli nendega ka kaupa teinud. Mustlane hüüdnud, et neiu, ma ennustan sulle! Kristi vastanud, et olgu, aga mul raha pole, ma ennustan sulle vastutasuks!

Mulle jälle helistati paar päeva tagasi ja "tehti uurimust" inimeste telekavaatamise kohta. Kui ma ütlesin, et käesoleva aasta jooksul olen vast ehk paar tundi vaadanud, tuli väsinud ja kurb hääl: "Siis ei ole teile vist mõtet Zuum tv-st rääkida? Te ikka teate, et varsti lähevad telekanalid digitaalseks üle?"

Oli kunagi ka selline aeg, kus ka "tehti uurimust", ma küll ei mäleta, mille kohta, aga kokkuvõttes päädis see tolmuimeja kauplemisega. Oli see nüüd Lux või Kirby, ei mäletagi.

Kaubapakkuja elu on raske. Ühest küljest on neist ju kahju, aga siis hakkab mul endast ka kahju, et ma pean taluma minu telefonile tulevaid nõmedaid kõnesid. Ja kui juba kaubelda, siis korralikult! Mul oleks ka üht-teist vaja müüa. Kärusid mitte, aga puukuju? Mul on mitu tükki eelmisest näitusest alles? Eri mõõtudega, väiksemad sobivad siseruumidesse, suuremad aiapeenra kõrvale? Olgu, kui skulptuuri vaja pole, siis mõni õlimaal, eriti soodne valik on hetkel maagilisi märke meie iidsest rahvakultuurist?

neljapäev, 14. mai 2009

?

Hakkasin mõtlema, miks ma siin nii vähe kirjutan? Kellele ma seda blogi pean? Kas ainult endale? Aga siis võiks see ju kinnine olla. Mul juba on üks kinnine blogi.

Minu elus on (eriti viimasel ajal) nii palju mulle olulist, millest ma ei saa avalikult kirjutada. Ma ei tea, kust piir jookseb. Kes seda siin lugemas käivad, ega ma ometi kellelegi liiga tee, kas pärisnimede kasutamine on ikka mõistlik või peaks kõik mingite tähiste või hüüdnimedega asendama? Igatahes ei ole ma siia kirjutanud ridagi nendest mõtetest ja küsimustest, millele kõige rohkem mõtlen. Kui see oleks siin täiesti anonüümne blogi, nii et lugejatest keegi ei teaks, kes ma tegelikult olen või koguni millises Eesti otsas elan, oleks hoopis teine pilt. Fantastiline! Ma ei teadnudki, et mul on nii palju varjata! Rääkimata sellest, et elan siiski suhteliselt väikses kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki või siis tunnevad kedagi, kes ikkagi teab neid inimesi, kellega ise kokku ei puutu. Mis mulje ma endast loon? Kas see mulje on mingilgi viisil adekvaatne? Milleks ma seda siin üldse kirjutan? No põhiliselt selle jaoks, et oleks mingigi kontakt inimestega, kellega on palju kilomeetreid vahet ja muidu kohtume nii-nii harva. Võiksin panna blogi parooli alla ja anda loa ainult neile, siis saaksin ka rohkem kirjutada. Vist. Aga seda ka ei taha.

Eile oli väga vahva kooriproov, aga ma ei saa sellest siin jälle kirjutada, sest me arutasime tuleva juubelikontserdi üllatusi ja neid ei saa ju ette avalikult kirja panna? Rääkimata sellest, et üldse ei ole mõistlik teistest inimestest ilma nende nõusolekuta kuigi palju kirjutada.

Kui ma kirjutaksin ainult oma mõtetest, läheks see ka ikkagi väga üheülbaliseks või... tuleks jälle jututeemadesse sisse teised inimesed, sest ma mõtlen ikka päris palju ka teiste inimeste ja omavaheliste suhete peale.

Oma mõtted on aga nii isiklikud, et neid niimoodi laialt ju igaühega ei jaga. Vestluses on see ju iga kord isemoodi, palju sõitub vestluspartnerist. Ühte mõtet võib väga erinevalt väljendada. Korraga kõigile... see on kõnepidamise kunst, mida ma eriti ei oska.

See on nüüd see koht, kus ma tunnen, et ühiskondlike käitumisnormide ja minu enda sisemiste tõekspidamiste vahel on lõhe. Ja ma lihtsalt kaitsen ennast ja ka enda jaoks olulisi inimesi, mingi elementaarne privaatsus on ju meile kõigile vajalik. Lõpmata dilemma jagamise ja privaatsuse vahel. Vaevalt, et ma selle suudan kuidagi enda jaoks mõistlikult ära lahendada. Ega siis midagi, kirjutan edasi nagu oskan ja julgen...

esmaspäev, 11. mai 2009

Teade

Eile pungus armas kauaaegne sõbranna Mari. Nende perre tuli ekviliibrium - poeg juba oli, nüüd siis tütar ka. Kestku nende kangete naiste sugu 1000*1000 aastat, kui mitte kauemgi!

kolmapäev, 6. mai 2009

Helisid

Kuidas saab siia youtube videosid üles riputada? Ma oskan ainult lingina panna...

Igatahes üks isemoodi armas kooslus - keskaegne lauto ja bottleneck resonator guitar (ei hakanud igaks juhuks tõlkima).

pühapäev, 3. mai 2009

Apaatia

Lapsed olid 3 päeva ära teise vanaema juures. Ja mida mina selle ajaga tegin? Mitte midagi. No, natuke tegin ka, aga üldiselt... mitte midagi.

Kutsuti kontserdile, tasuta, mina mõtlesin ja mõtlesin... ja ei läinud. Tegin hoopis ühe väikse rattatiiru Vitipalu radadel. Ja siis ei teinud jälle mitte midagi. Ise kogu aeg põdesin, et raiskan aega. Aga tegema ka midagi ei hakanud. Palju küsimusi tekkis ainult.

Kõigepealt, kas ma pean kogu aeg tõmblema, nagu orav rattas? Kinnitama teistele inimestele, et ma olen vajalik ja kasulik inimene, ma ei ole laisk, ma ei logele niisama. Kasvõi valetama. Kellele ma seda peale iseenda tõestama küll pean?

Siis veel selline küsimus, kuhu on kadunud mu entusiasm? Eks seda vahel ikka on ka, aga harva. Lapsena ei mäleta, et oleks olnud sellist uimamist, väsimust, apaatiat. See tekkis siis, kui ma olin 13-14. Südamelihasepõletikku põdesin. EKG on nüüd ammu korras, aga tunne ei ole oluliselt paremaks läinud. Võimalik, et see on lihtsalt harjumuseks saanud tollest ajast alates, aga kuidas sellest lahti saada, ei tea.

Ja otsapidi jooksevad selle teemaga kokku tavapärased eksistentsialistlikud küsimused. Näiteks, kas tegutsemine on ilmtingimata õigem, kui vaikselt omaette olemine? Mis üldse on õige, mis vale? Kus jookseb hea ja kurja piir? Ma ju ei taha käituda valesti. Aga mis see vale üldse on? Ja mis õige? Kas minu uimerdamine on ilmtingimata vale, nagu mulle tundub? Kas on mõtet võidelda unisuse vastu, võibolla on võitlemine (st. terav rahulolematus ja ka näiteks päevaune häbenemine) ise mulle halvem, kui vahetevahel uimerdamine? Kas tegelikult on üldse olemas mingit vahet, mida me teeme? Lugesin just mingit järjekordset muinasjutulist fantastikat, kus hea ja kuri omavahel tõmbasid, nii et laibarida järel. Käitusid üsna ühtemoodi. Ometi oli üks pool selgelt kuri, teine hea. Aga mina ei näinud enam mingit vahet. Ja korraga tekkisid paralleelid mu endaga, minu püüdega elu eest ennast aktiviseerida. Justkui oleks ringitõmblemine hea ja keskpäeval magamine halb, mida häbeneda ja mille vastu palehigis võidelda. Kas ikka on? Muidugi, tegutseda on hea tunne. Samas ei peaks mittetegutsemine ometi selle pärast halb olema.

Ma ei näe oma olemasolemisel muud mõtet, kui olemas olemine. Lihtsalt. Milleks siis üldse tõmmelda, luua muljet, vastata mingitele arust ja ajast ühiskondlikele normidele? Aru ma ei saa.

Ma ei taha teha enam midagi selle pärast, et nii peab. Või et nii on kombeks. Või et nii lihtsalt tehakse. Ma tahan elada oma parema äranägemise järgi, tegutseda siis, kui ma saan aru, et seda on tõesti vaja, olgu siis mulle või teistele ja tegutsemata ei saa olla. Sellest, et keegi lihtsalt ütleb, et nii peab, on mulle juba ammu vähe.

Üldiselt paistab apaatia olevat otseselt motivatsioonipuudus. Ju ma siis ei karda ümbritsevaid "autoriteete" enam nii palju, et see mind tegutsema sunniks. Ja kui ma ei leia ise enda seest otsest sundi tegutseda, siis ongi suur vaikus. Ei ole ühtegi jumalat, kes ütleks, kuidas on õige või vale. Milline on õige eluviis või mitte. Mul on täieline õigus olla väsinud inimestest ja asjadest, tegemistest ja tõmblemistest. Või siis mitte olla väsinud. Ja ma ei pea andma aru kellelegi, kes otse minust ei sõltu, kelle eest ma pole vastutav. Ma ei pea midagi õigustama. Mitte midagi. Miks ma siis seda ikka veel kogu aeg teen? Mul on täieline õigus olla ka väsinud iseenda pidevast õigustamisest. Ma lihtsalt ei jaksa, ei taha enam. Olengi see, kes olen. Ja ei mõtlegi selle üle enam vabandada.

Mõõdulint näpus

Hirrrmus tahtmine on majast pooled asjad välja visata ja mööbel seninägematul viisil ümber tõsta. Öeldakse, et inimene, kes pidevalt mööbeldab, ei ole oma eluga rahul, tahab muutusi. Ja kõige lihtsam midagi muuta on vahetada kapi ja laua asukohad... Kuigi see on lihtsalt enesepetmine, sest tegelikult ei muutu ju oluliselt midagi. Selleks hetkeks on lihtsalt midagi uut, teine mulje, värskem olek. Kuni harjumiseni ja mõne kuu pärast algab kõik jälle otsast peale.

Mnjah, ma ei salga, tahan muutusi. Ja käingi mõõdulindiga mööda elamist, kuna see aitab mul lihtsalt olukorraga selleks korraks leppida, sest midagi muud teha ei oska. Selline hädaabi. Et leida natuke parem asjade kooslus, et veel üks aasta siin kuidagi vastu pidada. Et lepitada ennast selle kohaga veel üheks aastaks.

Midagi muud ma hetkel ette võtta ei oska. Kõik need asjad, mida ma tegelikult muuta tahaks, jäävad mu käeulatusest väljapoole. Või ei taju, kuhupoole küünitada. Ja teisest küljest ma ju ka kardan muutusi. Kui ma ikka päris tõsiselt midagi ette võtaks, siis oleks see tundmatusse vette hüppamine, ma lihtsalt kardan. Nii ongi lihtsam tõsta voodi laua asemele ja laud kirstu asemele ja kirst...