kolmapäev, 24. august 2016

Mida kõike saab labidaga teha



Aias toimuvad väiksemad kaevetööd. Mitte küll päris haua-, aga no... peaaegu.



Korterit on mitmed inimesed vaatamas käinud, on selle hinnanud liiga kalliks ja liiga palju remonti vajavaks. Perenaine lubas, et ei pane sel aastal enam kuulutust, et hakkab kevadel jälle pihta. Talvepuud sai ka lõpuks kuuri. Nii et tulev talv paistab ka siin urkas mööduvat. Urgas küll, aga katus siiski peab veel ja seinad otse tuult läbi ei lase. Eks kevadel ole näha, kuhu edasi ja kuidas.



Eile oli nooremal lapsel sünnipäev. Täna teeme temaga väikse matkatiiru. Kui jaksan, siis pärast õhtupoole ikka saagima ka. Enne talve on vaja päris mitu kuju veel valmis saada.



Mingi mõte oli eile, millest tahtsin kirjutada, aga... kui see kunagi meelde tuleb, eks ma siis kirjutan.

neljapäev, 18. august 2016

Varbola 2016

Olen kirjutamiseks kolm päeva hoogu võtnud, ei paista seda rahulikku kirjutamise aega kusagilt tulevat, keeran kiiruga väikse aruande kokku.

Niisiis kahekümnendad Varbola puupäevad, juubeliüritus.

Läksime Kaarna ja Laglega juba esmaspäeva õhtuks kohale. Hallan helistas hämaruse saabudes äreva teatega, et kohale on saabunud punt poolakaid, kes hirmsa kiirusega oma telke lahti pakivad ja just meie tööplatsi juures! Hallan lubas meile kohta hoida, oli meil ju ainult pool tundi veel sõita jäänud. Ja seal ta meid Sergei seltsis truult ootaski, auto poolakate takistamiseks meie tööplatsile risti aetud. Pakkisime kiiruga autotulede valgel telgi lahti ja kobisime varsti magama.

Hommikul selgus, et poolakaid oli terve gäng, minu mälu järgi 6, peale selle 2 leedukat, sakslane ja venelane. Varbola veteran, soomlane Markku Tuominen jõudis alles lõuna ajal ja ei jõudnud ära imestada, kuidas tema traditsioonilisel kohal oli poola laager. Aga polnud hullu, lõpuks kõik 38 kujurit leidsid ikka tööplatsi ja tegelikult oleks meid linnusele mahtunud rohkemgi.

Valisime kiiruga omale sobivaima puidu (traktoril oli tihe tööpäev) ja sai saed käima tõmmatud. Laglele oli see esimene kord mootorsaega tööd teha.

Õhtul istusime suure rahvusvahelise pundiga lõkke ääres, Kaarna kitarr helises Silveri omaga samas helistikus, trummid müdisesid ja mitmes keeles sai nii rahvalaule kui lorilaule. Äge :D . Hallani uus trumm (õigemini uus nahk vanal trummil) sai ka sisse mängitud. Poola viin olla teadjate sõnul olnud hea maitsega, seda ma ei oska kommenteerida, mu meelest on viin alati vastik. Aga poola vorstid olid küll tõesti head.

Kui esimene öö oli suhteliselt soe olnud, siis teine oli juba külmavõitu.

Teisel hommikul tegime kiire tiiru Raplasse ja tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Eelmine külm öö sundis ostma kaltsukast kuhja sooja fliispesu, Kaaren täiendas oma varusid kõrvaklappidega ja mõne muu tarvilise asjakesega, meie ostsime liivapaberit. Päeva peale võttis Lagle ette ja võõpas Maire eeskujul oma uued kõrvaklapid kauniks siniseks. Minu ja Kaarnaproua kõrvakad said uue ägeda kuue järgmisel päeval. Selleks oligi olnud vaja Raplast liivapaberit osta - puidu töötlemiseks oli meil üsna jäme kruusapaber, aga kõrvakaid oli vaja millegi peenemaga värvi alt matistada, mitte kraapida sinna kruusaga vagusid. Oi, me olime ilusad, eriti kõik kõrvuti!
Piret Linnamäe tehtud foto
Rassisime väikeste, aga tüütute vihmahoogude ning sügisese jaheduse kiuste saagida ja lihvida ning reede õhtuks olid kujud peaaegu valmis. Mina sain omad isegi õlitatud, osadel jäi natuke tööd ikka veel ka laupäeva. Aga ega mul siis ometi vabadus ja puhkus hakanud - reede lõunal oli korraldaja Märt mulle kärbseid käinud pähe ajamas, et ma ikka võistlusest ka osa võtaksin. Leidis isegi võistluseks vajalikud turvasaapad ja turvapüksid... Ja närv hakkas kerima. Võistlus seisnes selles, et tunni ajaga tuli enda valitud pakust saada midagi valmis. Võidutööks sai sel aastal oksjonil kõige suurema müügihinna saavutanud võistlustöö. No... vihma sadas laupäeva hommikul nagu jube. Kogu võistluse aja sadas ka. Ma olin aluspesuni läbimärg, aga külma ei tundnud, sest närv oli sees. Kokkuvõttes sain kuju tehtud, konna saagisin, saavutasin naiste arvestuses esimese koha (olin ainuke naisvõistleja), kuigi ametlikult naiste kategooriat eraldi ei olnud. Üldarvestuses olin eelviimane. Aga see mind ei morjenda, oma võistlustöö müügiraha sain 100% kätte ja kastitäie puuhooldusõlisid ja immutusvahendeid ka. Ning kogemus oli hindamatu :D

Vahepeal külastasid meid ka Aalujate esindajad, päris mitu oli neid ja kohati lausa perekonniti. Mina aga olin sunnitud valima ja valisin seekord peale tervitamise-kallistamise hoopis Hannese seltskonna. Hannes on legendaarsete Vastseliina puupäevade korraldaja (kahjuks ei ole seda üritust kaks viimast aastat toimunud) ja teda polnud päris ammu näinud. Ta oli tulnud meid teisest Eesti otsast vaatama, ei saanud teda ju tähelepanuta jätta.

Oksjoni ajaks jäi vihm kui imeväel järgi, aga ostjaid oli siiski väga vähe. Nii et mõnigi imekaunis väärispuidust skulptuur müüdi võileivahinnaga. Oli ju kujusid julgelt üle 100, aga kas seal üldse sadat ostjatki oli...? Kokkuvõttes ma siiski ei nurise, bentsuraha sain tagasi ja natuke kommiraha pealegi. Ja Lagle sai hindamatu kogemuse, tegi kokku 4 teost. Kõige esimene jäi müümata, mille üle on mul isegi hea meel, kauplesime selle ürituse korraldajatelt endale. Ikkagi lapse esimene töö.
Lagle esimene saetöö, enne värvimist-õlitamist

Vaade minu tööplatsilt teistele
 Siit tuleb väike seeria ööpilte ja pärast päevapilte.






Sume lõunatuul





Siit väike seeria Lagle saenikerdusi:



Lagle saagis ka kaks kassikujulist auku, aga ta lõpetas need alles laupäeva hommikul ja me ise neist enam pilti teha ei jõudnud. Need olid küll kellegi piltidel olemas (fb?), aga ma pole endale veel salvestada jõudnud... Vaja üles otsida ja endale ka jäädvustada ikka.
---
Leidsin Thela blogist ühe üldpildi:
Reede õhtul oli meil väike näitus, Sergei Tumanovski näitas oma imelisi pisikulptuure ja pärast ka piipe. Ausalt, ma pole oma elus ühtki sigaretti suitsetanud, aga tema piibud on nõiduslikud. Ma olen täitsa ära tehtud!









No näiteks selline piip! Pildi pätsasin tema enda fb lehelt:
Kas pole elegantne?

Aga nüüd ka teiste skulptorite töid:




















































Oksjoni vahepeal mängis Singer Vinger. Kõik oli väga äge kuni selle hetkeni, kus Kaaren oma jalale tantsuhoos tublisti haiget tegi.

Õhtul, hämaruse saabudes, süüdati Raul Meele loodud tuleetendus. Olin minagi süütajate hulgas.
Piret Linnamäe fotod:

Tuli oli kirjeldamatu. Sinna juurde kuulus improvisatsiooniline muusika ja tantsuetendus.

Magasime veel viimase öö telgis ja hommikul pakkisime kodinad kokku ning väikse vahepeatusega Rohenäpu juures (aitäh ilusa aiatiiru eest ja kapsasupp oli suurepärane!) kimasime Tartusse EMOsse Kaarna kannakõõlust uurima ning pärast läbi Elva (Lagle ju vaja maha laadida) kipsjalaga Kaarnaga Võrumaale. Kaarna kaasa tõi mu koju tagasi, nii et päev lõppes päris hilja.
Paar pilti ka Rohenäpu aiast (Lagle pildistas):












Kes kõik selle pildisaaga suutis lõpuni ära vaadata, saab auhinna. Mine nüüd kööki ja võta, mis meeldib.

Kaarnale aga soovin kiiret ja täielikku paranemist! Meil on Sind vaja, Varbolasse ja mujalegi, Sinu pilliheli ja jala tatsumist ning kauneid vorme sae alt. Võta aega paranemiseks ja ära karda abi küsida!